esmalavastus. Sellega algas absurdidraama aeg, mis kestab tänapäevani. Absurdidraama autoreid: Prantsusmaal Samuel Beckett, Eugène Ionesco (1909 – 1994), Jean Genet (1910 – 1986) Becketti teisi näidendeid: „Õnnelikud päevad“, „Krappi viimane lint“ Ionesco näidendeid: „Kiilaspäine lauljatar“, „Ninasarvik“, „Toolid“ Genet: „Toatüdrukud“, „Palkon“ Šveitsis Max Frisch, Friedrich Dürrenmatt Inglismaal Harold Pinter (1930 – 2008), Arnold Wesker (sotsiaalkriitilisema kallakuga), Tom Stoppard (sündinud 1937, tšehhi-juudi päritolu) Pinteri näidendeid: „Sünnipäevapidu“ (1957), „Tumm teener“ (1957), „Majahoidja“ (1959) Stoppard: „Rosencrantz ja Guildenstern on surnud“ (1967), „Arkaadia“ (1993) Absurdidraama Tšehhimaal: Václav Havel (sündinud 1936) – „Aiapidu“ (1963), „Teade“, „Keskendumisraskused“ Commedia dell’arte mõjuline uuem itaalia satiiriline draama: Dario Fo (sündinud 1926, Nob. auhind 1997)
ballaade. · H. Visnapuu luulet pingestas vastuolu südamega tuntud tõe ja tegelikkuse vahel, arvustava ja heakskiitva suhtumise vahel ühiskonna elus toimuvasse. · J. Semper tugines hoopis enam vahetule elulisele kogemusele kui enne, usaldas enam meelte andmeid, seni abstraktsesse käsitluslaadi jõudis värske vere tuiget. · J. Barbarus püüdis vahendada kaasaegset maailmapilti ja elutunnetust, oli kõige sotsiaalkriitilisema hoiakuga autoreid ning harrastas julgeid vormieksperimente. · J. Kärner võitis tunnustuse looduslüürikuna, ta värss omandas klassikalise selguse ja sujuvuse. Uusi jooni tuli iga arvestatava lüüriku loomingusse, igaüks püüdis leida oma andelaadile kõige paremini vastavat väljendust. · Poeediindividuaalsustelt ja stiililaadidelt silmapaistvalt mitmekesine, ilmutas luule aastail 1923--1928 siiski ühtsust arengu põhisuunas
tiivustavasse ning lõi silmapaistvaid ballaade. · H. Visnapuu luulet pingestas vastuolu südamega tuntud tõe ja tegelikkuse vahel, arvustava ja heakskiitva suhtumise vahel ühiskonna elus toimuvasse. · J. Semper tugines hoopis enam vahetule elulisele kogemusele kui enne, usaldas enam meelte andmeid, seni abstraktsesse käsitluslaadi jõudis värske vere tuiget. · J. Barbarus püüdis vahendada kaasaegset maailmapilti ja elutunnetust, oli kõige sotsiaalkriitilisema hoiakuga autoreid ning harrastas julgeid vormieksperimente. · J. Kärner võitis tunnustuse looduslüürikuna, ta värss omandas klassikalise selguse ja sujuvuse. Uusi jooni tuli iga arvestatava lüüriku loomingusse, igaüks püüdis leida oma andelaadile kõige paremini vastavat väljendust. · Poeediindividuaalsustelt ja stiililaadidelt silmapaistvalt mitmekesine, ilmutas luule aastail 1923--1928 siiski ühtsust arengu põhisuunas. Varem domineerinud
annaabi.ee 
