põhimõisteks on riik. Probleemid riigi ülesannetest, riigi eksistentsist kui sellisest ja muu analoogiline temaatika. Õiguse sotsioloogia- nagu ka sotsioloogia tunnetus esemeks on inimühiskond. Õiguse sotsioloogia esemeks on õiguse ja ühiskonna vaheliste mõjutegurite avastamine. Need on küsimused sellest, kas ja millistel eeldustel võimaldab õigus inimkäitumist juhtida ja kuidas õigus ise regeerib sotisaalsetele muutustele. Kuna õiguse sotisoloogia uurib õiguse tekkimise tingimusi, õiguse mõjusid alati mingis kindlas inimõhiskonnas, siis kasutab ta selleks eelkõige empiirilisi meetodeid. Õiguse sotisoloogia on otesene väljund- uurimistöö tulemuste kaudu õigusloomingule ja õiguse rakendamisele. Sotsioloogiline õigusteadus puudutab sotsiaalse fenomeni efekte mõlemale - materiaal- ja protsessiõiguse aspektidele, samuti ka seadusandliku, kohtu- ja teiste formeerimise viisidele,
järgmised: ,,Kaks saarlast", ,,Tulipunane vihmavari", ,,Helde andja", ,,Halvad naised", ,,Elul on väikene hingemaa". Kooliajal oli Alveril kaks harastust: muusika ja kirjandus. Valiku kirjanduse kasuks osutas gümnaasiumi lõppklassis kirjutatud romaan ,,Tuule armuke", mis kujutab konservatooriumi üliõpilase Lea Ringi kujunemislugu. Noore kirjaniku teine proosaraamat, paiguti naturalismi kalduv jutustus ,,Invaliid", on pühendatud rannaolustikule: randlaste karmile elule ja selle sotisaalsetele probleemidele. Alveri järgnevas loomingus sai esikoha luule. Üleminekult ühelt kirjandusliigilt teisele kirjutab ta poeemi ,,Lugu valgest varesest" ja proosapoeemi ,,Viletsuse komöödia". Nende sisuks on inimeste eetiliste vastuolude ning elu nuripoolte ja seltskondlike veidruste analüüsimine. Alveri esimene luulekogu ,,Tolm ja tuli" paistis silma kunstilise küpsusega. See on ülemlaul kunstile, tõearmastusele ja ilule
oli etnilisi eestlast siinsel alal ca 400 000, siis sajandi viimase kolmandiku alguses (1881) on eestlasi umbes 800 000. Üsnagi lühikese aja jooksul on toimunud kiire areng ühiskonnas nii mitmeski mõttes, sh demograafilises. On juurde tulnud inimesi, kelle jaoks eesti keelt säilitada ja neid, kes oleksid eestlaste ajaloolise mälu kandjateks. Hakatakse rääkima, et eestlane kui selline ei ole unustanud oma minevikku ja seda, et nad on selle maa kunagised peremehed. Kui mõtleme mitmetele sotisaalsetele liikumistele, on sellele ajale iseloomulik, et eestlased hakkavad iseorganiseeruma. Kogemus on olemas eelnevatest usulistest liikumistest. Ei ole imelik, et 19. sajandi 30.-40. aastatel tekivad uued ühendused usulisel pinnal, piibliseltside nime all. On üsna palju talupoegadest osavõtjaid. Piibliseltside juures on paljuski mängus ka hernhuutlik pärand (see liikumine polnud veel kadunud). Paljud äratajad on hernhuutliku taustaga. 19. sajandi 60. aastate kohta on öeldud, et see on
annaabi.ee 
