* Kära * Vaikne vanaeit oli nurgas * Tõusis, karjus et nad pole kalendrikohendajad vaid kalendrisolkijad * Inimesed jäid vait ja läksid välja * Keegi joodik kukkus ja inimesed naersid * Kalendrilaitjate kogudus oli otsas 3. Faehlmanni ,,Kalevipoja-muistendid" Kalevipoja surmast Kalevipoja mõõk oli Peipsi lähedal ojas ,,Kui see ojast läbi läheb, kes sind kandnud, siis lõika ta jalad maha nii, et ta armutult surma sureb" Nii ütles Kalevipoeg ja mõtles sortsile, kes oli mõõga varastanud Kord hiljem oli Kalevipoeg lustikäigul Peipsi ääres. Üks jõgi takistas teda Sama jõe põhjas oligi mõõk, mis lõikas tal maha mõlemad jalad. Kalevipoeg vedas end vaevaga põllule Suri. Kõik leinasid ''Vanaisa'' andis ameti põrgus korda pidada ja kuradeid karistada.
olles ei leia ta seda. See oli tegelikult lõks, mille Vetevaim seadis Alevipojale eesmärgiga ta uputada. Üheteistkümnes lugu. Kalevipoeg peab hakkama üle Peipsi lauakoormat vedama, aga kuna ta ei näe paate ega muid vahendeid, millega sõita, peab ta seda tegema käsitsi. Peipsi kaldal istub sorts, kes seda näeb ja hakkab laineid nõiduma, et Kalevipojal raskem oleks. Kalevipojal on küll raske, aga ta sammub läbi Peipsi ja jõuab kohale. Kaldal ei jõua ta enam sortsile kätte maksma minna, sest ta on liiga väsinud ja heidab magama. Kui Kalevipoeg juba sügavalt magab, varastab sorts tema mõõga ära. Ta hakkab mõõgaga ära põgenema, aga hüpates üle Kääpa jõe kukub mõõk vette ning sorts jääb mõõgast ilma. Kui Kalevipoeg üles ärkab näeb ta, et mõõk on kadunud ja asub seda otsima. Leides selle Kääpa jõest ei võtagi ta seda kaasa vaid paneb sellele peale needuse.
11. LUGU LAUATOOMINE ÜLE PEIPSI. MÕÕK VARASTATAKSE. MÕÕGA NEEDMINE. VÄIKEMEHE SEIKLUS. Kalevipoeg sammub läbi Peipsi Venemaale. Peipsi rannal varitseb sortsi soost mehike, karvane ja harjaline, aga tal on palju tarkust, võlusnade seadmise oskust, arstimisväge. Sorts seadis tuulesõnad teele, et Kalevipoja teekonda raskemaks muuta. Kalevipoeg vaid naljatab sortsi püüde üle, tal on lauakoorem, mis ta Pihkvast ostnud, juba üle Peipsi toodud. Kalevipoeg tahtis sortsile sõitu teha, aga see jõudis pakku minna. Kalevipoeg siis heitis puhkama. Sorts hiilis ligi, mõtles varastada Kalevipoja mõõga. Mõõk lebas maas, ega lasknud end liigutada. Sorts proovis sõna jõudu, lõpuks hakkasidki manasõnad mõõka kergitama. Suure vaevaga hakkab sorts mõõka eemale vedama. Üle Kääpa jõe minnes pillas sorts mõõga jõkke. Sorts püüdis mõõka sõnade jõul kätte saada, kuid asjata. Koidu saabudes pages sorts metsa
See oli tegelikult lõks, mille Vetevaim seadis Alevipojale eesmärgiga ta uputada. Üheteistkümnes lugu. Kalevipoeg peab hakkama üle Peipsi lauakoormat vedama, aga kuna ta ei näe paate ega muid vahendeid, millega sõita, peab ta seda tegema käsitsi. Peipsi kaldal istub sorts, kes seda näeb ja hakkab laineid nõiduma, et Kalevipojal raskem oleks. Kalevipojal on küll raske, aga ta sammub läbi Peipsi ja jõuab kohale. Kaldal ei jõua ta enam sortsile kätte maksma minna, sest ta on liiga väsinud ja heidab magama. Kui Kalevipoeg juba sügavalt magab, varastab sorts tema mõõga ära. Ta hakkab mõõgaga ära põgenema, aga hüpates üle Kääpa jõe kukub mõõk vette ning sorts jääb mõõgast ilma. Kui Kalevipoeg üles ärkab näeb ta, et mõõk on kadunud ja asub seda otsima. Leides selle Kääpa jõest ei võtagi ta seda kaasa vaid paneb sellele peale needuse
annaabi.ee 
