Võrdlus: üksteise silmist kui võetakse süütetuld Isikustamine: uduviir avaneb Riim: lõppriim (jääst-lumimäest) Retooriline küsimus: Mis on külmem kui jää? 7. „Kes?“ Epiteet: tassist siniäärsest, Isikustamine: kevad astub, aste toob koju Metonüümia: kevad astub aeda alla Riim: lõppriim (jalapuute-vaibaruute) Retooriline küsimus: Kes istub ümber minu laua, kui ükskord olen ära kaua? Kes sorib minu raamatutes, kus olen viibind naerdes, nuttes? 8. „Raske hommik“ Epiteet: Võrdlus: kalgim kui kivi; vees, õhus ja mullas kui hingematt Metafoor: päevapuu Isikustamine: tähed nõrkevad, torm raksab su üle, all jalge sul jälle kasvamas pind Metonüümia: silm unest end lahti kaevas Luulekogu terviklikkus Marie Under on saanud väga palju inspiratsiooni ümbritsevast loodusest. Luuletused
,,Te ei mõista" (Klassiruum, keset lava on pink, pingil istub umbes kaheteist aastane nukra olemisega tumedasse riietatud ja needistatud poiss Marten ja sorib koolikotis.) Klassi sisenevad 2 üleslöödud vanemat ülbe olekuga tüdrukut Laura ja Liis, istuvad poisi kõrvale ja hakkavad Martenit norima... Liis(poisile): Suitsu on sul vä? (poiss ei vasta.) Laura: Kuuled vä, kas emopoisid siis ei suitsetagi? (irooniliselt.) Marten: Jätke mind rahule, ma ei ole emo... (närviliselt.) Liis: Ah, et ei ole, kas mõnel mitteemol on nägu metalli täis ja randmed lõigutud?
4. Kolm luuletust 4.1 SIIS NEELA VERIST SÜLGE ja ummiklainetel kiigu oled seotud vete külge mis kunagi siit ei liigu näed väsimas elavaid värve ja hingad ja kuulad kuni tuleb jäätama sind ja järve jää puhas uneta uni 4.2 VESKIS VESKIKIVIDE VAHEL kodu on kolmel pesa on kahel vesi voolab ja veeretab vahtu mure see jääb ja hirm ei lahtu kergitab kotte ja sorib vilja varsti on õhtu varsti on hilja pervelt aknasse vaatavad pajud kivid keerlevad sina vajud kolust sisse teistele järgi kõik kaob ära ja mürin jääb järgi 4.3 ÜKSAINUS MAA ON MAAILMAS üks maa keset soolast vett üks maa kahes uskmata silmas maa mis polegi silmapett üks maa on sündinud merest
No tulgu tagasi! PERENAINE (Marguse poole astudes). Ära tuled ka või? MARGUS (kaeblikult). Kuidas ma tulen, kui nägin, et...ära jooksis, ja ei tea, mis ta teeb! PERENAINE (armuta). Ei tee midagi! PEREMEES (pilkavalt). Sa ehk tahad ka - metsa järele joosta? MARGUS (murelikult). Kuhu mina tema järele tean minna! PEREMEES. Tuled siis või ei tule? MARGUS (tusaselt). Küll ma tulen! PEREMEES (perenaisele). Las konutab! Lähme peale! Hakkavad perenaisega minema. Margus jääb üksi ja sorib, pea maas jaanitule tuhka. Tema juurde astub pimedusest välja ja paneb teda murelikult tähele Mari. MARI (õrnalt). Margus! MARGUS (karmilt). Noo - mis sina veel tahad? MARI (alandlikult). Mis ma nüüd tahan, Margus! Mitte midagi ma ei taha! MARGUS. Siis-mine! MARI (murelikult). Kuidas ma jätan su siia... Jumala ainuüksi!... Teised on kõik ära läinud... MARGUS. Ajasid tema jälle metsa! Kes teab, kas tuleb tagasi või ei tule! MARI (vähe aja pärast). Küll tuleb
annaabi.ee 
