Alguses olid kõik vaskpuhkpillid sirged ja nendel sai mängida väga väheseid helisid. Mida vähem on torul käändusid, seda lahtisem ja jõulisem on heli. Paljud keerud teevad kõla tumedaks ja nõrgaks. Pikema ja väiksema läbimõõduga toruga on lihtsam mängida kõrgeid noote ja raskem madalaid. Vaskpuhkpillide kõla on jõuline ja varjundirohke. Vaskpuhkpillidel on ventiilid millega saab mängida heliskaala kõiki helisid. Tämbri ja kõlatugevuse muutmiseks on neil olemas abivahend sordiin. Sordiin asetatakse pilli kõlalehtrisse, sordiine on erineva kujuga ja neid valmistatakse metallist, puust, papist jm. Metsasarv Metsasarve eelkäijaks on olnud jahisarv, millel mängiti mitmesuguseid signaale. Toru pikkus on kokku 4 meetrit, kõlalehtri läbimõõt suhteliselt suur: 30 sentimeetrit. Metsasarve hoitakse mängimisel käes üpris eriliselt: sõrmistel mängitakse vasaku käega ning parem käsi asub vähem või rohkem kõlalehtri sees
Punder ja Mihkel Peäske. 1. puupuhkpill millel võeti kasutussele oli klapppuhkpill. Leiutas Theobald Boehm. Vaskpuhkpillid Vaskpuhkpill on lühem või pikem metall toru,mille ühes otsas asub kausshuulik ja teises kõlalehter. Vaskpuhkpilli valmistatakse põhiliselt metallisulamitest(messingist) Kõla on terav,plekine. Heli tekib õhusamba võnkumisest. Vaskpuhkpillid olid sirged,vähehelilised. Neid pikendati ja painutati. 19 saj. Leiutati ventiilisüsteem. Sordiin on kõla ja tämbri tugevuse muutmiseks. Sordiini tehakse pappist,puust,metallist. Trompet On vaskpuhkpilli rühma kõige kõrgem pill. Eelkäiad võib leida kõikjalt. Pragune pill on aga pärit 19 saj. Trompetil on särav ning pidulik kõla. Tänapäeval esineb nii soolos,orkestris,sümfooniaorkestris ja ka sõjaväeorkestris. Trompetit on raske puhuda,peab olema hea huultetöö. Tuntumad mängijad on Indrek Vilu, Priit Aimla, Jüri Leiter. Metsasarv
ühtlasi ka toon, mis kuuldavale tuleb. Pillimees saab nüüd mängida igasuguseid viisikäike ja -keerutusi, mida tal parajast vaja on. Viiuli, aldi, tšello ja kontrabassi sõrmlaual ei ole tähistatud tooni muutumise kohti. Nende sõrmlaud on sile. Teiste keelpillide - kitarri, mandoliini, balalaika, bandzo sõrmlaual on tooni muutumise kohtadesse paigutatud metallnaastud. See mõnevõrra lihtsustab mängimist. mänguvõtete erinevuse tõttu nimetatakse neid keelpille näppepillideks. Roop. Sordiin - Pillikeeled toetuvad roobi peale ja roop annab nende võnkumised edasi kõlakastile. Roopi on vaja eelkõige selleks, et pillikeeled ei liibuks vastu sõrmlauda ja kõlakasti - siis ei saaks nad ju võnkuda. Keelpillimängija kasutab mõne muusikapala mängimisel sordiini. See on väike kammikujuline puutükike, mis asetatakse roobile. Ta summutab roobi võnkumist ning seetõttu muutub pilli hääl sumedamaks ja mahedamaks. Muusikalõiku, kus on vaja mängida sordiiniga,
Cis II sõrm a-keelel D III sõrm a-keelel Tabel 1. Viiuldaja D-duuri mängu tehnika. Vasakul veerus noodid, mida mängiti ning paremal, kuidas mängiti. Sõrmede jaotus on määratud I kui nimetissõrm. Lindistus viidi läbi spetsiaalse tehnikaga, mille aitas üles panna juhendaja Allan Vurma. Lindistusaparaat oli firma ZOOMi mudel H6 Handy Recorder. Kasutati DPA mudelit 4060 mikrofoni, mis sai paigutatud roobi külge e-keele poole. Helini sõnul mõjus mikrofon roobil justkui sordiin, mis summutas kõla. 8 Lindistused laadis koostaja lindistusaparaadist arvutisse koheselt peale katset. Helisalvestisi hakati analüüsima ja mõõtma programmiga „Praat”, mille pakkus välja tööjuhendaja. Viimane õpetas koostajale, kuidas programmi kasutada ning mis on antud uurimusküsimuse jaoks vajalik ja mis mitte. 3.3 Lindistuste analüüsi metoodika
annaabi.ee 
