manomeetrit. Katsemaja õhupidavust mõõdeti uuringu käigu kokku seitsmel korral. Keskmine õhulekkearv ja – vahetuvus olid katseperioodi jooksul kerges langustrendis kuni viimaste kevadiste mõõtmisteni. Algne paranemine võis olla tingitud asjaolust, et katuse raskus surus palke omavahel tugevamalt kokku. Viimase kahe mõõtmise ajaks oli lumi katuselt ära sulanud, tänu sellele avaldus seintele väiksem raskus ning hoone õhutihedus langes. Samuti mõjutab õhutihedust seinapalkide sorbeerumine ajas ja sellest tingitud mahuline muutus. Katsemajas sees toimus kuni viimase kevadise mõõtmiseni palkide kuivamine, väljas aga oli palkide niiskus kevadsuve perioodil madalam kui sügistalvel. Muutused ajas toimusid agressiivsemalt palkide otsindadel, st tappide piirkonnas, mis vastavalt kiiremini niiskuvad ja kuivavad. 5 2
seni, kuni oile desorbeerunud tahkelt faasilt. Mida rohkem on aine seotud liikumatu faasiga, seda aeglasemalt see liigub. Mida kauem aine viibib liikuvas faasis, seda kiiremini läbib ta liikumatu faasi, ainete liikumiskiiruse kolonnis määrab otseselt ära liikuvas faasis viibitud aeg. Kromatografeerimise tingimuseks on teatav afiinsuse tasakaal liikumatu ja liikuva faasi vahel. Sorbeerumise intensiivsus sõltub kolmest asjast: polaarsus. Liikumatule faasile sorbeerumine oleneb aine, liikumatu faasi ja liikuva faasi polaarsusest. Mida erinevam on aine polaarsus liikumatu faasi polaarsusest, seda kiiremini läbib ta kolonni e. seda väiksem on afiinsus ja seda rohkem aega viibib liikuvas faasis. Mida sarnasem on liikuva faasi polaarsus liikumatu faasi polaarsusele, seda suurem elueeriv jõud ehk võime kanda ainet läbi liikumatu faasi. See tähendab, et kromatografeeritav aine ja liikuv faas konkureerivad üksteisega liikumatu faasi pinna pärast
mõõtmed on 10-7...10-9 m. Sõltuvalt dispersioonikeskkonnast (nt vesi, orgaaniline vedelik) eristatakse hüdrosoole, organosoole jt kolloidsüsteeme[1]. Keemilist sünteesimeetodit, milles hüdrolüüsi ja polükondensatsioonireaktsioonide tulemusena tekib kolloidlahusest diskreetsetest osakestest või polümeeride ahelast koosnev geel, nimetatakse sool-geel-meetodiks. Sorptsioon. Sorptsioon (ka sorbeerumine, sorbeerimine) on gaasi, vedeliku või mõne nende komponendi neeldumine vedelikus või tahkes aines või kogunemine tahke aine pinnale. Materjali, milles toimub mingi aine neeldumine, nimetatakse sorbendiks. Sorptsiooni protsess toimub, kuni tekib tasakaal tahke aine (pinnakihi) poolt seotud või vedelikus neeldunud aine molekulide ja, vastupidi, sealt eraldunud (desorbeerunud) aine molekulide vahel.
annaabi.ee 
