endile nähtamatud. Mõnel inimesel on näiteks vastupandamatu tahe süüa kõike head-paremat. Säärasele tahtmisele alla andmine on näiteks täiesti ohtu, kui võimalikud lisakilod välja jätta. Kui inimesel on vastupandmatu huvi näiteks markide vastu, ei tee sellele järgi andmine ja markide ostmine mingil viisil ohtlik. Kiusatusi võib mõnikord kõrvutada ka sõltuvustega. Alustades Alkoholismi, narkomaania ja kasiino sõltuvusega, ning lõpetades liigsöömise ja soppamisega. Igaüks peab ise tunnetama piiri hea ja halva vahel. Tõenäoliselt on õnnelikum elu neil kes ohtlike tagajärgedega pahedele vastu panevad ja seeläbi ka karistust kandma ei pea. Maailmas on lõputult palju kuisatusi, millele on raske vastu panna. Neid on nii ohtlikke kui ohutuid, väiksematele tahtmistele oleme me kõik tõenäoliselt kunagi järele andund ja anname ka tulevikus, kui olulist karistust ei kaasne. Osad meist annavad aga järele ka sellistele
c. Vastukultuur ja post-poliitilise popi ajastu Redhead (1990) arvab, et ,,noorus" on ainult reklaamitermin. Põlvkondade vahe (generation gap) enam ei eksisteeri. Ta arvab, et igaüks võib osta endale nooruslikkust. Kuid samas leiab, et sidusaid rühmasid ikkagi luuakse. See kõik ei ole fluidum. Erinevalt Willisest ei arva ta, et nooruslikkus on lahus tarbimiskultuurist. Nooruslikkus on seotud soppamisega sama palju kui vastupanuga 1960ndatel.Kuid teisest küljest ei ole ta pessimistlik vaid leiab, et uute identiteetide pakkumine on hea. Noorust saab osta globaalsest supermarketist. See ei ole nooruse vabastamine, sest noorust ei ole vaja vabastada. See on võimaluste loomine ,,uuteks subjektiivusteks". Ehk siis - iga pole üldse oluline. Küsimus on muidugi selles, kui palju noored saavad ikkagi tööstuse ja turu poolt reguleeritus ise kaasa rääkida
Ei ole ühte vastuseisu, vaid mitu, mille ümber ,,kogunetakse": sündmused, inimesed, meedia. c. Vastukultuur ja postpoliitilise popi ajastu Redhead (1990) arvab, et ,,noorus" on ainult reklaamitermin. Põlvkondade vahe (generation gap) enam ei eksisteeri. Ta arvab, et igaüks võib osta endale nooruslikkust. Kuid samas leiab, et sidusaid rühmasid ikkagi luuakse. See kõik ei ole fluidum. Erinevalt Willisest ei arva ta, et nooruslikkus on lahus tarbimiskultuurist. Nooruslikkus on seotud soppamisega sama palju kui vastupanuga 1960ndatel.Kuid teisest küljest ei ole ta pessimistlik vaid leiab, et uute identiteetide pakkumine on hea. Noorust saab osta globaalsest supermarketist. See ei ole nooruse vabastamine, sest noorust ei ole vaja vabastada. See on võimaluste loomine ,,uuteks subjektiivusteks". Ehk siis - iga pole üldse oluline. Milline siis on popkultuuri poliitökonoomia? Ilmselt koosneb see väga erinevatest toimijatest.
annaabi.ee 
