Aga koolilaps võib kõndida mööda autode katuseid. Maanteedel tuleks muidugi otsekohe lõpetada kõik teetööd. Mitte mingil juhul pole vaja olemasolevaid teid laiendada, pigem teeme kitsamaks. Rohkem "pudelikorke", ja me säästame Eestile palju inimelusid! Ja pole tarvis nii palju asfalteerida, miski ei rahusta liiklust paremini kui teede lagunemine. Kui teed muutuvad põhjatuks nagu sood ja limusiini ette tuleb sopast läbi pääsemiseks rakendada künnihärjad, pole enam tarvis karta surmaga lõppevaid liiklusõnnetusi. Äärmisel juhul võib mõni juht härjalt puskida saada. Ka aitaks liikluse tempot alla tõmmata, kui kohalikud talupojad langetaksid magistraalidele puid. Autod on sunnitud peatuma, juhid tulevad välja, käärivad käised üles ja asuvad palke tee pealt ära veeretama. Samal ajal tuleb autosid igast suunast aina juurde, tekivad sabad,
Pätsi "Teataja" ja J. Tõnissoni "Postimehe" vahel. "Teataja" sai kiiresti väga populaarseks Tallinna ajaleheks. Ajalehe normaalset väljaandmist raskendas tsensuur, lehe sisu sai rängalt kannatada. Aprillis 1905 valiti K. Päts abilinnapeaks, aga tegelikult sai ta terve linna juhtimise oma peale. Sakslaste juhtimisel oli Tallinn jäänud 3 väga viletsasse olukorda, aga K. Päts hakkas energiliselt tegema kõva tööd, linn puhastati sopast ja mustusest, tänavatevalgustus seati korda, loodi erinevaid hoolekandeasutusi. 1909. aastal määrati talle 9-kuuline vanglakaristus. 25. märtsil 1911 tuli K. Päts vaba mehena tagasi Tallinna. Ta hakkas kohe toimetama uut ajalehte nimega "Tallinna Teataja". 1917 moodustati rahvaesindus "Maapäev" ning moodustati täidesaatev organ "Maavalitsus". K. Päts astus Eesti Maarahva Liitu, ta valiti Maavalitsuse esimeheks. Kui enamlased võimule tulid, läks Päts põranda alla. 28
Kord vaatas hing põlgusega keha pääle: ja sellal see põlgus oli kõrgem kõigest: - ta tahtis, et keha oleks kõhn, inetu, nälginud. Nii arvas hing ära lipsata keha ja maa võimu alt. Oo, see hing ise oli alles kõhn, inetu ja nälginud: ja julmus oli selle hinge naudinguks! Aga teiegi veel, mu vennad, öelge mulle: mis kuulutab teie keha teie hingest? Kas teie hing ei ole vaesus ja sopp ja vilets rahulolu? Tõesti, inimene on sopane jõgi. Vaja juba olla meri, et võtta endasse sopast jõge, nõnda et ise puhtaks jääd. Vaadake, ma õpetan teile üliinimest: tema on see meri, temasse võib uppuda teie suur põlgus. Mis on suurim, mida võite elada läbi? Suure põlguse tund on see. Tund, millal teie õnngi teile läilaks läheb ja niisama teie mõis¬tus ja voorus. Tund, millal ütlete: ,,Mis tühja mu õnnest! Ta on vaesus ja sopp ja vilets rahulolu. Aga mu õnn peaks õigustama olemasolu enese!" Tund, millal ütlete: ,,Mis tühja mu mõistusest
sisendaks. «Ah, teie raiskuläinud, alatu kelm, kes te olete, mõtlete veel mõnitama hakata Chätelet' kohtunikku, kelle kohus on Pariisis avalikku julgeolekut kaitsta, kelle ülesanne on järele uurida kuritegusid, seaduserikkumisi ja halbu elukombeid, valvata kõigi elukutsete üle ja mitte lubada monopoli, tänavaid korras hoida, takistada sulgloomade, kodu- ja metslindudega hangeldamist, valvata põletispuude ja muu metsamaterjali õige mõõtmise järgi, puhastada linna sopast ja õhku nakkushaigustest, ühesõnaga hoolitseda pidevalt rahva hea käekäigu eest, ja kõike seda ilma palgata ja ilma tasu lootuseta! Kas te ka teate, et minu nimi on Florian Barbedienne, et ma olen härra prevoo asetäitja, peale selle veel komissar, uurija, kontrolör ja ülekuulaja, ja et mul on ühesugune võimupiir Pariisi provotees ja piir-konnakohtus, haldusringkonnas ja kõrgema instantsi kohtus! ... » Miski ei peata kurti, kes teisele kurdile kõneleb
annaabi.ee 
