Lisakategooriana eksisteeris ka laevastik, mida aga ei peetud Rooma standardite kohaselt eriti auväärseks, kuni sinnamaani, et sõdurit võidi karistada leegionist mereväkke üle kandmisega. Kui kodanik soovis astuda Rooma leegionisse, tuli tal esimese asjana muretseda endale soovituskiri inimeselt, kes oli teeninud Rooma sõjaväes. Ilma soovituskirjata oli sõjaväkke astumine impeeriumi kõrgajal mõnevõrra raskem. Olles esitanud koos soovituskirjaga taotluse leegionisse astuda, pidi taotleja läbi tegema intervjuu. Selle jooksul pidi tulevane nekrut tõendama ära oma kodakondsuse ja läbima meditsiinilise ülevaatuse. Tehti kindlaks kas ta on sõjamehe ametiks üldse vormis ja märgiti ära ta pikkus. Olles läbinud katsed saadeti tulevane leegionär määratud leegionisse, kus ta pidi andma vande. Värvatu andis oma vara teenistuse ajaks sõjaväe hoolde ja lõpuks kanti ta nimi üksuse registrisse. Kirjutati üles ka ühinemise
teise kursuse lõpetada. 1865. aasta kevadel lahkus Weizenberg Berliinist. Ta saabus Tartusse ja sealt edasi Erastverre. Parun sõitis noormehega oma venna Karli juurde Kooraste mõisa ja tutvustas Weizenbergi skulptor Marie von Ungern-Sternbergile. Weizenberg modelleeris noorparunist Gustav Paulist portreemedaljoni ja mõisarahvas otsustas toetada teda Peterburis. Peterburisse sõiduks varustas Weizenberg end mitme soovituskirjaga. Lootusrikkalt ruttas Weizenberg Peterburisse, kuid tal tuli pettuda. J.Köler ja tema hea sõber A.von Bock laitsid kuntsnikukutse maha. Weizenberg sai teada, et stipendiumi ja abiraha alguses loota ei saa, sest ennem peab ta enda võimeid näitama. Hoiatusele vaatamata jäi ta endale kindlaks. Peterburi Kunstide Akadeemias oli Weizenbergi eriala õpetajaks Põhja- Tartumaalt pärit kujur Alexander von Bock. Peterburis Kunstide Akadeemias raius Weizenberg esimese marmorskulptuuri
eriti auväärseks, kuni sinnamaani, et sõdurit võidi karistada leegionist mereväkke üle kandmisega. 2. Värbamine Kui kodanik soovis astuda Rooma leegionisse, tuli tal esimese asjana muretseda endale soovituskiri kas oma isalt, kui too oli sõjaväes teeninud, või kui polnud, siis mõnelt isa sõbralt kes oli. Ilma soovituskirjata oli sõjaväkke astumine impeeriumi kõrgajal mõnevõrra raskem. Olles esitanud koos soovituskirjaga taotluse leegionisse astuda, pidi lootusrikas läbi tegema intervjuu või probatio. Selle jooksul pidi tulevane nekrut tõendama ära oma kodakondsuse ja läbima meditsiinilise ülevaatuse. Tehti kindlaks kas lootusrikas on sõjamehe ametiks üldse vormis ja märgiti ära ta pikkus. Olles läbinud probatio saadeti tulevane leegionär määratud leegionisse, kus ta pidi andma vande (aja kokkuhoiu nimel luges täispika vande ette ainult
annaabi.ee 
