Luuletajale paslik: sooserval asuv külkaküla Ahunapalu, kus elas ja töötas HendrikVisnapuu ca 100 aastat tagasi. - Kaido Einama (admin) HendrikVisnapuu elulugu Henrik Visnapuu sündis 2.01. (21. 12.) 1890 Viljandimaal Helme kihelkonnas talusulase perekonnas. Ta õppis kõigepealt Reola vallakoolis, seejärel Ropka ja Sipe ministeeriumikoolides ning Tartu linnakoolis. 1907. aastal sooritas ta Narva gümnaasiumi juures algkooliõpetaja kutseeksami, töötades pärast seda õpetajana erinevates koolides. 1916. aastal sooritas Visnapuu eksternina küpsuseksami Aleksandri gümnaasiumis, pärast mida oli mõnda aega üliõpilane Tartus ja Berliinis. 1917. aastal töötas Visnapuu ajakirjanikuna "Tallinna Teataja" toimetuses. 1935. aastani oli ta vabakutseline ajakirjanik, seejärel aga asus tööle riikliku propagandatalituse kultuuriosakonna nõunikuna Tallinnas. Ta oli ka "Uus Eesti" toimetuse ...
Jõepera küla rahvaarv on vähenenud 3 inimese võrra. Aastal 2000 oli Jõepera meeste ja naiste arv võrdne. Nii mehi, kui ka naisi oli külas 19. Aastal 2012 on küla meeste arv langenud 18-le ja naiste arv 17-le. Kokku elab 2012 aasta seisuga külas 35 inimest. 2.5 Apja, Kolski, Koobassaare küla Veel 20 sajandi alguses olid antud külad väga elujõulised ja rahvarohked. Rahvastiku kiire vähenemine algas pärast II maailmasõda kolhooside loomisega. Apja küla asub sooserval ja head põllumajandusmaad on siin vähe. Küla koliti ümber nn. Apjamõisast (umbes 1 km loodesse), sest sinna rajati karjamõis. Apja küla on järel ainult üks elanik - 75 aastane naisterahvas. Karula vallas Kolski külas, mis veel 1950. ndatel oli üpris rahvarohke, on elama jäänud vaid üks meesterahvas, kes kutsub end uhkusega külavanemaks. Koobassaare küla asub Valga maakonnas Karula vallas. 2000. a. elas külas 28 inimest. Viimastel andmetel elab külas 18 inimest. Joonis 9
pihta, koputab ilusa, noore kuldvasikaga, sest seda armastab venelane..." Ei tea, millest või kuidas see tuli, aga direktorit kuulates hakkas Indrekul temast lõpuks kahju. Võib-olla sündis see tema halli habeme, võib-olla tema harvenenud hallide juuste pärast, mis kippusid pealael aina püsti tõusma ja värisesid seal liikudes, isegi rääkides. Vististi just nende pärast hakkaski Indrekul temast hale meel, sest need tuletasid talle meelde tema oma isa kuski sooserval, tuulise ilmaga, peale külma vihma, mis oli ladisenud päevade kaupa heinaajal. Et kuidagi aega kasutada, olid nad pajupõõsaid juurinud, vaevakaski kitkunud põlenud maal. Ja kui siis lõpuks pilved lõid rebenema ja päike näitas oma nägu, jäi isa laastatud soo serval seisma, võttis ligunenud mütsi peast, pühkis käisega otsaesiselt ja ütles: ,,Tänu taevale, ometi kord päike!" Tuul sasis tema juukseid ja alles nüüd, direktorit vaadeldes, tuli Indrekul meelde või
annaabi.ee 
