Sellisel viisil on tekkinud Läänemaa Suursoo . Nüüdisaja klimaatilised tingimused, mille puhul sademete hulk ületab peaaegu kahekordselt aurumise, soodustavad halbade äravoolutingimuste korral soostumise jätkumist. Nüüdseks on turbakiht soos kasvanud kuni viie meetri ( 5,25 m ) paksuseks, soos on enda ala matnud arvukalt rannamoodustusi ja neelanud mitmeid endisi madalaid rannajärvi (Eesti maastikud, 2008). Suursoo on säilinud suhteliselt terviklikult. Soopinnast kerkivad endiselt kõrgemale rannamoodustised ja mereluited, mis paiknevad kaarjalt kirde-edela-suunaliselt, tähistades kunagise rannajoone asupaika. Eriti soo loodeosa ilmestavad mitmed endised luited, mida turba juurdekasv igast küljest kahandab ( Eesti maastikud, 2008). Järved. Suursoo ilmestavad toitevaesed nn. lobeeliajärved ( Tänav- ja Veskijärv). Kolmas suurem järv Hindaste, on pärast korduvat allalaskmist (1939, 1960) muutunud väga madalaks- suurim sügavus vaid 1 m
Turbalasundi kasvades jätkus raba arenemine, mis kestab tänapäevani. Raba edelaosa on tekkinud kunagise jääjärve kinnikasvamise tulemusena. Tüüpiline laukaraba puudub, kuigi esinevad üksikud laukad, millest kaks on muutunud soojärvedeks. Märgid soo arengus viitavad uute laugaste tekkele ja älveraba väljakujunemisele. Esineb ka raba ümbritsevaid liivaseljandikke ja künkaid, nagu Kamarusmägi, Tuudipalu „mäed“ ja Pikksaar, mis kerkivad kuni kümme meetrit soopinnast kõrgemale. Meenikunno raba uurimist alustati Teaduste Akadeemia Geoloogia Instituudis 1984. aastal. Esialgu oli ajendiks freesturba tootmise laiendamine. Leevi-Veriora maantee küljel on käinud Nõukogude ajal turba kaevandamine. Turbaga varustati ümbruskonna majandeid. Peagi see lõpetati, sest ohtu sattusid haruldased taimeliigid. Uurimistöid tehes lisandusid geoloogilised-hüdroloogilised probleemid, nagu Valgejärve veereziimi muutumine ja
võimelised kasutama, kuid tavaliselt ei piisa sellest taimede vajaduste rahuldamiseks, eriti seisva vee puhul. Seisev vesi muutub hapnikuvaeseks ja taimede kasv seisva veega aladel kiduraks isegi siis, kui mineraalseid toitaineid on küllalt. Uurimused on näidanud, et seisva veega soodes sisaldab vesi isegi soopinna pealmises kihis, mis on õhuga paremas kokkupuutumises, hapnikku vaevalt 0,4 cm3 liitri kohta, kuna 20 cm sügavusel soopinnast allapoole ei sisalda vesi peaaegu üldse enam hapnikku. Seevastu on aga lodumetsas mulla vee hapnikusisaldus rahuldav, kõikudes 0,9...3,3 cm3 1 liitri kohta. Mineraalmaal, mis liigvee all ei kannata, sisaldab põhjavesi 1 liitri kohta 4...8 cm3 hapnikku. Hapniku puudumise tõttu ei tungi taimejuured soos põhjavee piirkonda, vaid jäävad mulla pindmisse horisonti, kuhu õhu juurdepääs on parem. Seetõttu on liigniiskuse all kannatavatel
annaabi.ee 
