karastusjookide- ja veinivabrikud, likööri- ja napsivabrikud ning konservitehased. Üsna palju marju osteti kokku väljaveo jaoks. Marjade ja seente ekspordiga tegeles 1938. a. 17 ettevõtet. 2. Metsa kõrvalkasutusest 1950- 2000ndail aastail. Marjarikkamad metsamassiivid asuvad Ida- ja Lõuna-Eesti piiriäärsetes maakondades, Kesk-Eesti peamised marjavarud on seotud seal asuvate suurte soomassiivide ja neid ümbritsevate metsadega. Aastaid oli Eestis tähtsaimaks kokkuostetavaks metsamarjaks jõhvikas, kasvukohtade pindalaks hinnati 1966.-1971. a. 22 705 ha. Mustikametsad moodustavad kogu riigimetsa maast umbes 1.9% ja pohlametsad 1.1%. 1984.-1986. a. tehtud uurimuste kohaselt oli Eestis väga hea saagikusega pohlametsi 222 ha. Väga häid mustikametsi on 778 ha. Sõltuvalt metsade mitmekülgse majandamise edukusest,
kliimavaldkond). Aasta keskmine õhutemperatuur on +4,5º kuni +5ºC, juulis +16,6º ja veebruaris 6,6ºC. Sademeid langeb keskmiselt 670 mm aastas (Allilender, 2000). Pinnamood selles piirkonnas on tasane, absoluutkõrgus on valdavalt 20-35 m ü.m.p. Tasane reljeef ei soodusta pinnavee äravoolu, põhjustades soostumist ja jõgede üleujutusi. Rahvuspargi kõrgeim punkt (39 m ü.m.p) asub selle idaosas luiteahelikul. Soomassiivide vahele jääva mineraalmaa-ala absoluutkõrgus on enamasti 20-25 m vahemikus. Rabade pealispinna absoluutkõrgus on mõnevõrra suurem: Kuresoo 26-29 m, Ördi raba 26-28 m, Kikepera 25-28 m ja Valgeraba 25-28 m (Kink, 1996). Mullastiku poolest kuulub Soomaa kamar-, glei- ja lammimuldade (settealade) Lääne-Eesti valdkonda, mis jaguneb omakorda kaheks allvaldkonnaks (Lillema, 1958): · gleistunud kamar-leet-, kamar-glei- ja lammimullad;
aastate lõpus, kasutades teaduses esmakordselt uudset lähenemisviisi aerofotomeetodeid. Aerofototasandilt on tänapäeval jõutud veelgi kõrgemale. Satelliitidelt edastatava informatsiooni abil on võimalik saada ülevaadet mitte üksnes soolaamadest, vaid kogu soostikust koos teda ümbritseva maastikuga. V. Masingu biogeograafilistes töödes on käsitletud erinevate sootüüpide geograafilist levikut Euraasias ning põhjendatud soode kaasaegse mikro- ja mesoreljeefi kujunemist seoses soomassiivide ajalise dünaamikaga. Tema initsiatiivil võeti Tartu Ülikooli õppekavasse biogeograafia loengukursus. V. Masingu geobotaanika-alastest töödest on kõige laiemalt tuntud samuti sooteaduslikud uurimused. Soode klassifikatsiooni alaste töödega on V. Masing omandanud Euroopas ja kaugemalgi väga kõrge rahvusvahelise renomee. Väga tähtsa osa V. Masingu kirjutistest moodustavad soode kaitset nõudvad, põhjendavad ja propageerivad tööd. Tema eestvõttel algatati ka 1970
annaabi.ee 
