( lühike lõpuosa). 13)Sonaat-allegro vormis tähendab ETR ekspostitsiooni, töötlust ja repriisi. Vt 12. 14)Sonaaditsükkel on 3 või 4 osaline instrumentaalteos, kus vähemalt 1 osa ( tavaliselt esimene ) on kirjutatud sonaat-allegro vormis. 1. kiire ( son-allegro ), 2. aeglane ( aba, variats jne ), 3. tantsuline ( rondo, variats, aba jne ), 4. kiire, ülikiire ( rondo, variats, son-allegro ). 15)Sonaat- sonaaditsükkel soolopillile või soolole klaveri saatel (klaverisonaat, viiulisonaat) 16)Instrumentaalkontsert- sonaaditsükkel soolopllile orkestri saatel (trompetikontsert) 17)Keelpillikvartett- sonaaditsükkel neljale keelpillile (1.viiul, 2.viiul, vioola, tsello) 18)Sümfoonia- sonaaditsükkel orkestrile. 19)Avamäng- üheosaline sonaat-allegro vormis toes orkestrile. 20)Klaverikontserti II osa on aeglane, enamasti võib olla nii ABA kui variatsioon ja rondo vormis.
mida publik tajub laval olevat, seal tegelikult ei ole. Duncan suri 1927. aastal niisama teatraalselt, nagu oli elanud: olles sõpradega hüvasti jätnud, istus ta Pariisi lähedal oma autosse ja hakkas sõitma, märkamata, et tema pikk moodne sall on autoratta ümber keerdunud ja nõnda ta surnuks kägistab. See tõik moodustab raami prantsuse koreograafi Maurice Béjart'i Duncanist inspireeritud, vene baleriinile Maia Plissetskajale loodud soolole Isadora. Duncani pärand. Suhtumine Isadora Duncani pärandisse on vastandlik. Teda on nähtud vaid sugestiivse isiksusena, kelle kunst iseenese avaldamisega piirdubki. Enamasti heidetakse ette, et ta ei loonud mingit kindlat tehnikat ega jätnud maha koolkonda. Kuid kas see oligi tema eesmärgiks? Duncanile oli tants inimese vaba loovuse väljendus, mille puhul keha treenitus oli oluline vaid mõtete ja ideede väljendamiseks. Tants ei olnud tema arvates mitte vähestele
pianist Erroll Garner, kes peale oma improvisatsiooni meloodialiini markeerimise toob aeg- ajalt kuuldavale ka täiesti muusikaväliseid häälitsusi, nagu hüüatused või naer. David Sundow väidab oma fenomenoloogilises uurimuses džässimprovisatsioonist klaveril, et võime mängitavat vokaalselt ette kujutada annab pianistile erilise kindlustunde (Cook 2005: 74). Sundow räägib küll pianistidest, kuid džässmuusikutest harrastavad (oma soolole) kuuldavat kaasalaulmist kõige enam kontrabassimängijad, kes on sellest lausa eraldi stiili kujundanud. Huvitaval kombel ei ole sellele laialt levinud mänguvõttele spetsiaalset terminit kasutusele võetud 43 . Kuna džässis hinnatakse enam esituse siirust kui ilu, võib juhtuda, et esitus tundub ilus isegi esteetikanormidega vastuollu minnes. Selles kontekstis meenutatakse sageli Louis Armstrongi,
Indrekut valdas ikka millegi pärast nukrus, kui ta kuulis krahvi mängu või nägi tema pruune silmi, millesse nii hea vaadata. Temale jäigi kauaks ajaks kujutlusse, et krahvil on ikka niisugused ilusad silmad ja ta mängib nii hästi balalaikat, et kõik tulevad teda kuulama. Aga see kõik poleks suutnud krahvi nime ja mälestust unustusest päästa peale tema lahkumist (sest tema ei jäänud kauaks siia), kui ta poleks toonud asutisele oma ainukest laulu, mille viis oli soolole määratud esimesel poolel kurb ja unistav, teisel poolel aga, kus laulis koor kaasa, otse pühalikult kaebav. Sõnad kõlasid nõnda: Koor: ,,Ükskord popil oli peni, Keda armastas. Peni õgis rasvatüki, Popp ta uinutas. Ja maha mattis ta, Haud kirjatähega, Et -- ükskord popil oli peni jne. jne. See laul hakkas esimesest korrast kohe kõigile külge ja seda rahvuse peale vaatamata. Isegi härra Slopasevit kuuldi teda mõnikord kaasa örisevat. Voitinski aga matsutas seda laulu
annaabi.ee 
