Rasvasisalduse järgi jagunevad kalad tinglikult nelja rühma: * suhteliselt lahjad kalad (rasvasus alla 2%) tursk, luts, koha, haug; * keskmise rasvasusega kalad (kuni 5%) lest, räim, latikas, karpkala, tint, nurg; * rasvased kalad (üle 5%) rääbis, siig, kilu; * väga rasvased kalad (üle 15%) angerjas, lõhe, forell, heeringas, sardiin, viidikas. Kolesteroolirikkad on kalamari ja krevetid. Oluline on pöörata tähelepanu töödeldud kalatoodete soolasisaldusele, nt kalakonservid, soolatud ja marineeritud kalad sisaldavad palju soola. Liha ja lihatoitude soovitatav päevane kogus on 24 portsjonit. 1 portsjon on 80 kcal ehk päevas kokku 160320 kcal. Lihasaaduste alla kuuluvad ka verest valmistatud tooted. Selle toiduaineterühma tooteid võib asendada kala ja kalasaadustega või teiste valgurikaste, nt munatoitudega, seetõttu ei pea neid iga päev sööma. Lihatooted on kasulikud, sest nii lihas, siseelundites kui ka veretoodetes
ulatub 52 meetrini. Kuna Läänemeri on suhteliselt madala soolasisaldusega (8-10%), siis seetõttu on tegemist ka võrdlemisi liigivaese merega. Samas on aga Läänemere kalapopulatsioonid küllaltki arvukad. Seda tõestab ka fakt, et sellest merest püütakse ca. 1% kogu maailmamere kalasaagist. (Keskkonnaministeerium 2014) Kokku elab Läänemeres ligikaudu 100 erinevat kalaliiki. Osaliselt pärinevad kalad ka jõgedest ja järvedest, kuid tänu madalale soolasisaldusele on need liigid võimelised ka meres elutsema. Läänemeres eksisteerib ka Atlandi ookeani päritolu liike, kuid erinevalt sealses meres elavatest kaladest on siinsed kalad madala soolasisalduse tõttu palju väiksema paljunemisvõimega ning seetõttu varieerub ka nende suurus. Sellisteks kaladeks on näiteks kilu, räim, lest ning tursk, kes on ühtlasi ka kõige enam püütavad kalaliigid. (ibid.,) Läänemerre suubub ka arvukalt jõgesid millest suurim on Neeva, vooluhulgaga 2500 m³ sekundis
Peensoolde (duodeenumisse) avanevad pankrease- ja sapijuha. Pankreasenõre sisaldab ohtralt seedeensüüme: proteaase, - amülaasi, lipaasi, samuti HCO3- ja teisi elektrolüüte. Sapp aga on vajalik lipiidide emulgeerimiseks, sisaldades vett, elektrolüüte, bilirubiini, steroidhormoone, sapphappeid, letsitiini jt. aineid. Peensoolel on oluline osa ka seedeprotsessi regulatsioonis. Duodenumi (ka mao) limaskestas on osmo- ja kemoretseptorid, mis on tundlikud soolasisaldusele, pH-le ja osmootsele rõhule. Samuti on seal toidu hüdrolüsaatidele tundlikkud retseptorid. Maosisaldis on tavaliselt hüpertooniline ja muutub duodeenumis veelgi hüpertoonilisemaks tänu ensüümidele, mis peensooles lõhustamist läbi viivad. Kui maost saabub uus küümuse ports, muutub pH duodenumis tugevalt happeliseks. Mao tühjenemist pärsivad: hüpertooniline keskkond duodenumis; CCK, GIPi ja sekretiini kaudu
annaabi.ee 
