Toitumine Sarnaselt kaelkirjakuga on ka okaapi eranditult taimtoiduline loom. Tema meelistoiduks on puude ja põõsaste varred ja pungad. Ta armastab ka erinevaid lehti, puuvilju, seeni ning teatud rohuliike ja sõnajalgu. Okaapil on äärmiselt pikk ja võimas keel, millega ta süües oksast kinni haarab ning selle pungade või lehtedeni sirutab, oksa paljaks süües. Kuna tema organism nõuab teatud hulgal mineraalaineid, saab ta neid, lakkudes soolakat, salpeetrit sisaldatavat savi, mida loom hangib metsaojade kallastelt. Samuti on tema väljaheidetest leitud puusüsi. Okaapi ei ole võimeline hüppama ega tagajalgadel seisma. Ehkki tema kael on kaelkirjaku omast lühem, on see väga nõtke. Tänu kaelale ja pikale keelele ulatub ta kuni 3 m kõrgusel asuvate oksteni. Okaapi ja inimene Okaapi avastas Briti teadlane Sir Harry Johnston, kes 19. sajandi lõpul oli Uganda kuberneriks
Et seda vältida, kaetakse klaasid kas paberitükiga või spetsiaalse klaaskaanega. Nii seisab viski veidi kaetult ja seda saab uuesti maitsta. Maitsenaudingu saamiseks on tark võtta lonks viskit ja hoida seda hetke suus, enne kui alla neelata. Maitse võib olla mahe, magusavõitu, kleepuv, terav ning veel paljude muude omadussõnadega kirjeldatav. Maitse muutub veidi, kui viskit pisut pikemalt suus hoida. Eri maitseid aistime suu eri osadega: keele otsaga magusat, keele külgedega hapukat ja soolakat, keele tagumise osaga kuiva või kibedat. Järelmaitse on see, mida tunneme suus, kui viski on alla neelatud. See erineb pikkuseit ja on tihti erinev viski esialgsest maitsest. Väga vanade viskide puhul on järelmaitse tuntav veel pikka aega pärast maitsmist. Kõige mitmekesisemad on erinevate viskide lõhnabuketid. Need on ilmselt ka viskide eristamisel ja äratundmisel kõige olulisemad. On väidetud, et ainult maitse järgi on viskisid eristada palju keerulisem, kui mitte võimatu.
sogaseks. Toitainete rohkusest: -veetaimede kiire kasvamine -järvede värvus muutub kesksuvel roheliseks -järvevee läbipaistvus eriti väike Suurim läbipaistvus on mõõdetud Haanja kõrgustiku jalamil asuvast Nohipalu Valgjärves (10m), Tallinna lähedal harku järves seevastu on läbipaistvus vaid 30cm. Eestimaa järved on enamasti magedaveelised, nii nagu see on omane läbivooluga järvedele. Läänemerest maakerke tõttu eraldunud rannajärved võivad esialgu küll soolakat merevett sisaldada, kuid aja jooksul katkeb ühendus merega lõplikult. Seetõttu muutuvad need tüüpilisteks mageveejärvedeks. Temperatuur Madalad ja suure pindalaga järved -veetemperatuur sõltub saadud päikesekiirte hulgast -veetemperatuur on kogu sügavuses ühtlane (tuule tekitatud lainetus aitab kaasa) Pruuniveelised järved -pind soojeneb suvel tugevamini (nt. Nohipalu, Mustjärv) Väikesed ja sügavad järved -vesi kihistub samuti temperatuuri järgi
annaabi.ee 
