Käsnade kasutamine minevikus ja tänapäeval Käsnad on loomad, kes ennast ei liiguta, nad elavad vees kinnitunult taimedele, kividele jt. vees olevatele esemetele. Enamik käsnu elab soojaveelistes meredas. Käsnade vajadus ja tarvitusviisid on erinevad. Näiteks käsnkõrvits. Käsnkõrvits(Luffa), üheaastaste rohtsete ronitaimede perekond kõrvitsaliste sugukonnast on 16-st troopikast leiduvast liigist. Mõne liigi (L.acutangula,L.cylindrica) pooltoored kurgitaolised tärklise rohked viljad on söödavad, samas kasutatakse nende valminud viljade tugevat juhtkimpude võrgustikku saunanuustikuna, sadulate ja troopika kiivrite täiteainena, elektriisolaatorina, sellest valmistatakse
Troopilised käsnad Elupaigad: Käsnad elavad vees taimedele, kividele, limuste kodadele ja teistele veealustele kehadele kinnitunult. Enamik käsnade liike elavad soojaveelistes meredes. Eesti seisuveekogudest võib leida järvekäsnasid ja vooluvetes jõekäsnasid. Ehitus: Käsn ei sarnane välimuselt loomaga. Käsnasid keha meenutab karikat või silindrit. Enamasti elavad käsnad tihedalt koos kolooniana, kus üksikuid loomi pole võimalik eristada. Käsna kuju võib olla ka kerajas, varreline, põõsjas, munakujuline jne. Käsnadel on sarv-, lubi- või räninõelkestast toes. Käsna keha toestavad seest tugirakud. Käsna keha pinnal on arvukad poorid
Käsnade kasutamine minevikus ja tänapäeval Referaat Tallinn 2008 Käsnad on loomad, kes ennast ei liiguta, nad elavad vees kinnitunult taimedele, kividele jt. vees olevatele esemetele. Enamik käsnu elab soojaveelistes meredas. Käsnade vajadus ja tarvitusviisid on erinevad. Merikäsnad : Merikäsni on kasutatud ajaloo iidsetest eelajaloolistest aegadest saadik. Neid on kasutatud pesukäsnadena, raudrüüde, kiivrite ning sääre-ja käisekaitsete all kantava ,,voodrisena". Merikäsni on kasutatud ja omapäraste ,,jooginõudena", need olid väga ebahügieenilised, kuid kaasas kantavad ja mitte purunevad. Käsnast tehtud jooginõud kasutati nii, et kui sõdur oli jõudnud oma
· Veevoolu tekitavad kaleusviburrakud viburite abil. · Kaelusviburrakud püüavad veest hõljuvaid toiduosakesi, annavad osa nendest edasi teistele rakkudele. · Käsna kehast läbi voolav vesi kannab sinna hingamiseks vajaliku hapniku ja eemaldab jääkained. · Käsnad biofiltrid puhastavad vett orgaanilisest hõljumist. · Käsnad sigivad pungumise teel ja sugurakkude abil. · Järvekäsna kehas arenevad seuve lõpul sisepungad · Käsnaliike on enam soojaveelistes meredes. · Eestis elavad jõe- ja järvekäsn on näited kolooniana elavatest käsnadest. · Ainuõõssed on kotikujulise kehaga veeloomad. · Kehaõõnt ümbritsev kehasein moodustub välimisest ja sisemisest lihaskiude sisaldavast rakkude kihist ning nende vahele jäävast sültjast rakutust massist. · Ainuõõssete suuõõnt ümbritsevad kombitsad · Kehaseinas ja kombitsatel asetsevad arvukad kõrverakud, mis on vajalikud saagi püüdmisel ja enesekaitseks.
KÄSNADE KASUTAMINE MINEVIKUS JA TÄNAPÄEVAL Käsnad (Porifera; varasem sünonüüm Spongia) on loomad, kes ennast ei liiguta, nad elavad vees kinnitunult taimedele, kividele jt. vees olevatele esemetele. Enamik käsnu elab soojaveelistes meredes. Käsnade vajadus ja tarvitusviisid on erinevad. KASUTAMINE INIMESTE POOLT Ammustel aegadel kasutasid Eurooplased pehmeid käsnu paljudel eesmärkidel, kaasaarvatud pesukäsnade, raudrüüde, kiivrite ning sääre-ja käisekaitsete all kantava ,,vooderdisena", munitsipaal veefiltritena ja samuti ka omapäraste ,,jooginõudena" on merikäsni kasutatud ajaloo iidsetest ja tõenäoliselt juba inimsoo eelajaloolistest aegadest saadik
Ida poolt levinud mereline bassein haaras Eesti territooriumist äärmise kaguosa, kus tekkis umbes 10 meetri paksune kivistikerohke lubistete ladestus. [10] Kuid pae tekkimiseks pidi siinpool loksuma meri. Selleks oli vaja soodsaid tingimusi: madal meri, nõrk liiv, savi mandri osas ning sooja kliimat. Nende elutegevuse tagajärjel tekkiski lubisete. Paas on levinum settekivim liiva-ja savikivide kõrval. Enamik settekivimid on tekkinud veelises keskkonnas. Paekivi on tekkinud põhiliselt soojaveelistes madalmeredes.[3] Lubjakivi tuleb tavaliselt kaevandada karjääris lõhkamise abil, lõhkamine kobestab paekivi, kuid kõige pehmemaid kihte saab kaevandada masinaga. Kaevandatud kivi veetakse jämepurustamisele, misjärel toimub edasine töötlemine, näiteks purustamise, sõelumise, peenestamise, puhastamise või põletamise teel. Lubjakivitooteid kasutatakse näiteks maaparanduses happelisuse neutraliseerimiseks, heitgaaside puhastamiseks elektrijaamades, vee leelistamiseks,
joonest lõunas ning on esindatud mitmesuguste karbonaatkivimitega. Viimased kuhjusid juba ordoviitsiumi ajastul kujunenud Paleobalti mere itta väljasopistuvas lahes, mis maakoore kerkimise tõttu pidevalt vähenes ning ajastu lõpuks hoopis kokku kuivas. Seetõttu siluri noorimad kivimid Eestis puuduvad. Ladestu paksus küünib 438 meetrini, Ohesaares. Paleobalti meri asus sel ajal ekvaatorilähedases piirkonnas ja selles moodustusid soojaveelistes tingimustes korallrifid, mille säilmed biohermide näol ulatuvad Lääne-Eestit üle Muhu ja Saaremaa Gotlandi saareni Rootsis (I.Arold, 1987) Loomastikus valdasid selgrootud mereorganismid, madalmeres oli rohkesti stromatopoore, tabulaate ja rugoose, mis moodustasid ka rifilaadseid kivimkehi. Tüüpilised loomarühmad olid käsijalgsed (brahhiopoodid), ostrakoodid ja meriliiliad. Trilobiite, peajalgseid ja sammalloomi oli vähem kui Ordoviitsiumis
annaabi.ee 
