Niika on Nganassaaniga karujahil, kuid soovitud karu ta kätte ei saa. Kütt peab enesekaitseks tapma ühe teise isase, kuna oli jooksuaeg ning kütt võitis, hakkab teda emakaru saatma (Valgelauk). Niika tervis on halvenenud, ta põeb tiisikust. Vahepeal käis tema juurest läbi rändpere, kes otsisid oma kadunud tütart. Selle pere ema andis Niikale rohtusid, mis aitasid. Kevadel oli külas suur näljahäda ning Niika pidi minema põtru laskma. Selleks, et kütt olla, peab kevadel kindla arvu sooblinahku külla viima, viimasel ajal Niikal ei õnnestunud seda teha ja jahiarendaja Gauk juba ähvardas teda. Niika läks jahile. Puurides olid küll soobli jäljed, kuid nad olid lahti pääsenud. Ta järeldas, et seda tegi inimene. Ühel päeval pani ta püünised puuri lähedale ja Niika püünisesse oli jäänud lõksu naine, kes ei osanud rääkida. Niika viis naise enda onni. ,,Kus ma ta panen? Ületalve ei jäta mingil juhul. Kui ta jalg rada kannatab, viin laanest välja ..." (lk 305) 10
Kahjuks oli aga jooksuaeg ning kuna kütt võitis, hakkab teda üks emakaru saatma. Ta ei tee sellest siiski suurt välja. Palju suurem mure on tema tervis, mis on kõvasti halvenenud. Õnneks vahepeal käis tema juurest läbi rändpere, kes otsisid oma kadunud tütart. Ema andis talle mingeid rohusid, mis aitasid. Kevadel oli külas suur näljahäda ning Niika pidi minema põtru laskma. Selleks et kütt olla, peab kevadel kindla arvu sooblinahku külla viima, viimasel ajal Niikal ei õnnestunud seda teha ja jahiarendaja Gauk juba ähvardas teha. Järgmisel talvel kavatses Niika hästi palju nahku koguda, kuid millegipärast olid puurides küll soobli jäljed, kuid nad olid kuidagi lahti saanud. Ta järeldas et seda tegi inimene. Ühel päeval pani ta püünised ühe puuri lähedale ning saagiks oli...naine, kes ei osanud rääkida ja kellele ta pani nimeks Emili. Nad hakkasid
esindajatega, kellelt nõudis raha sõja jätkamiseks Poolaga. Toona oli see Liivimaal jõudnud otsustavasse järku: 1621. aastal oli langenud rootslaste kätte Riia ning järgnevalt tegi kuningas ettevalmistusi Tartu vallutamiseks (2). 1626. aastal, pärast suurt võitu poolakate üle Kuramaal, saabus Gustav II Adolf taas Tallinnasse, kus tema abikaasa Maria Eleanora oli viibinud juba 1625. aasta juulist. Linlased püüdsid võita kuninga soosingut, kinkides talle sooblinahku ja sada vaati kaeru, kuid monarh nõudis siiski linnalt kõrgemaid tolle ja sõjaväe proviandiga varustamist. Tallinn ei soovinud seda aga teha ning kuningas manitses seepeale linna pika trahvikõnega, kus ähvardas linnalt tema majandusliku iseseisvuse ära võtta, "riputada leivakoti nii kõrgele, et linlased enam seda kätte ei saaks". Kuningas lisas ka, et kui ta nõnda linna peaks enda vaenlaseks tegema, siis polevat sellest suuremat häda, sest niikuinii pool maailma tema vastu on
Niika on Nganassaaniga karujahil, kuid soovitud karu ta kätte ei saa. Kütt peab enesekaitseks tapma ühe teise isase, kuna oli jooksuaeg ning kütt võitis, hakkab teda emakaru saatma (Valgelauk). Niika tervis on halvenenud, ta põeb tiisikust. Vahepeal käis tema juurest läbi rändpere, kes otsisid oma kadunud tütart. Selle pere ema andis Niikale rohtusid, mis aitasid. Kevadel oli külas suur näljahäda ning Niika pidi minema põtru laskma. Selleks, et kütt olla, peab kevadel kindla arvu sooblinahku külla viima, viimasel ajal Niikal ei õnnestunud seda teha ja jahiarendaja Gauk juba ähvardas teda. Niika läks jahile. Puurides olid küll soobli jäljed, kuid nad olid lahti pääsenud. Ta järeldas, et seda tegi inimene. Ühel päeval pani ta püünised puuri lähedale ja Niika püünisesse oli jäänud lõksu naine, kes ei osanud rääkida. Niika viis naise enda onni. ,,Kus ma ta panen? Ületalve ei jäta mingil juhul. Kui ta jalg rada kannatab, viin laanest välja ..." (lk 305) 10
annaabi.ee 
