4. Moorateooria (moora ja hääliku pikkus, silbi kaal) Moora pikkus: · 2 moorat = pikk + raske silp · 1 moora = lühike + kerge silp Hääliku pikkus: Kooda kadudes jääb moora vabaks ja see ühineb eelneva vokaali, vokaal pikeneb. Pikk konsonant (geminaat) on ühemorraline, lühike ilma moorata. Mida sonoorsem häälik, seda rohkem ta soovib olla koodaga seotud. o p a näide p on kahe silbi vahel jagatud häälik, silbipiir on op.pa, o ja a on kõige sonoorsemad. Kuna silbi algus (o) ei tohi olla seotud omaette mooraga, ühendatakse p eelneva silbiga. Samas, silbil peab olema algus, mistõttu p ühendatakse ka järgneva silbi algusega. Tekkibki kahe silbi vahel jagunev konsonant e geminaat. Silbi kaal: Algus + tuum (CV) > algus + tuum + kooda (CVC) või tuum (V) > tuum + kooda (VC) CV on kõige lihtsam, eksisteerib kõigis keeltes. Kui lisada CV-le kooda, saab CVC. Kui CV-algus ära jätta, saab lihtsalt V. CVC ja V on keskmise keerukusega silbid
(vokaalid, eesvokaalid, klusiilid jne). Loomulikke klasse võib seega olla erinevatel abstraktsioonitasanditel. Mõned puhtloogiliselt võimalikud rühmad, nt [u, o, ä] või [p, t, s] oleks ebaloomulikud, kuna neid ei saa moodustada mingite foneetiliste tunnustega nii, et samasse rühma ei kuuluks samade tunnuste abil teisi häälikuid. Mida avatum kõnetrakt, seda sonoorsem ehk kõlavam on moodustatav häälik; kõige sonoorsemad on madalad vokaalid, kõige vähem sonoorsed klusiilid. Foneemi olemus Tähendusopositsioon näitab erinevatesse foneemidesse kuulumist, täiendav jaotumine ja vaba vaheldus seevastu samasse foneemi kuulumist. Foneem on suhteliselt abstraktne häälikusüsteemi üksust tähistav üldmõiste, mis realiseerub kõnes varieeruval kujul. Täiendav jaotumine tuleneb üldiselt koartikulatsioonist. Vaba vaheldus esineb kõiges,mida inimene teeb, see võimaldab meil vastavalt
alakõne puhul; • tsentraalset (halvatused) ja perifeerset laadi lihastegevuste kahjustused; • kuulmispuuded, mis takistavad oma kõne võrdlemist normiga. Kõnehingamist saab korrigeerida ainult kõneldes. 2. Generaatorsüsteemi ülesandeks on hääle (helide) ja mürade tekitamine. Seejuures helide ja mürade osakaal kõneldes sõltub häälikurühmast ja konkreetsest häälikust. Nagu teada, on kõige sonoorsemad (helilisemad) täishäälikud, ainult mürade abil moodustatakse helitud kaashäälikud, heliliste kaashäälikute puhul helid ja mürad kombineeruvad. Häälepuuded võivad samuti olla perifeersed ja tsentraalsed (halvatused), mehhanismilt funktsionaalsed või orgaanilised. Hääle areng sõltub kõne arengust. Alakõnega lastel on hääl primitiivne: vähe ülemtoone, tämber vaene. 3. Resonaatorsüsteem. Kõnehäälik on liitheli. Selle moodustavad kindlas vahekorras,
annaabi.ee 
