armastada. 4 Mul on vedanud, et Minu Maailm on rahulik ja ma saan tegeleda rahus vihkamisega, mind ei sega keegi. Samas mulle tundub, et ühiskond kus me elame, peabki seda normaalseks, et iga indiviid saab rahus omi asju vihata. Olles nüüd 100% aus siis ma pean inimesi, kes räägivad vihavabast maailmast ja igavesest rahust ja valgustatusest ja harmooniast natukese rohkem kui hulludeks, nende jutt ja mõtted tunduvad mulle haige sonimisena. Minu isiklik suhtumine on neisse, et tehku mis tahavad, peaasi, et nad mind oma hullusesse ei nakata. Mõnikord olen ma ka põgusalt mõtisklenud, et sellised kasinuse ja harmoonia, rahu juttu ja intensiivset mitte vihkamist propageerivad inimesed, kas elavad äärmises vaesuses või on nad sellega suure raha kokku ajanud. Esimesed on minu jaoks tõeliselt õnnetud hinged - nad on leppinud selle kesise olukorraga ning neil puudub ambitsioon midagi paremaks muuta. Nad nagu peituks
Siinkohal jõuamegi kõige olulisema teemani usuni. Alati on see eelnenud millelegi, mida ei suudeta seletada. Kui Kopernik poleks ise uskunud oma ümmarguse Maa teooriasse ning seda ka kuulutanud, elaksime me ehk ikka veel lamedal Maal ilma GPS-ita. Ka teadmine Maa ümmargusest põhineb minu usul sellesse, sest ise pole ma kosmoses käinud ega Maad eemalt näinud. Küll aga olen ma ise kogenud telekineesi fenomeni ning seda rohkem kui ühe korra. Jah, see võib tunduda paljudele umbluulise sonimisena, sest mul ei ole teile tõestust lauale panna, aga antud juhul on minu jaoks olulisem küsimus endale: keda ma usun? Kas enda kogemust või teaduse seletust? 2) Sveitsi valitsuse 2012. aastal tehtud otsus tagada viiele alternatiivravimeetodile kuni aastani 2017 rahastus riiklikust tervisekindlustusfondist tekitas palju vastukaja. Homöopaatia, holistiline meditsiin, taimeravi, akupunktuur ja traditsiooniline Hiina meditsiin said rahva
ähmane. Nende kahe teadvusseisundi vahel ei pruugi olla väga suurt erinevust, aga ometigi kogeb inimene siis maailma teisiti. Igasugune tegelik loogika hajub ning aegruum moondub, liigub, areneb. See on üks selline mõtte kaudu loodav kaemuse situatsioon või väga intensiivse mõtmlemise tulemusel tekitatav vaimne ja psüühiline seisund. Kui need mingisugused Ehlvesti pikemate juttude narratiivid paistavad arusaamatu sonimisena, siis on see ikkagi väga rangelt kontrollitud ja ettearvestatult kirja pandud tekst. Sellist hüplikku narratiivsust ka lühiromaanis ,,Elli lend" ja tema viimases raamatus ,,Palverännak". Tõlgendamine Ehlvesti varase loomingu puhul tähtis teema. See on tähenduste otsing, teatud tüüpi maailmast arusaamise viis ning otsitakse ei rohkem ega vähem, kui tõde. Nt novell ,,Krutsiaania" peaaegu kogu see jutt ei käsitle mitte suhteid, vaid siin tuletab minategelane meelde ühe loo ja
annaabi.ee 
