1930. aastate poeemid 1931. aasta lõpus ilmus ,,Noor-Eesti" kirjastusel poeem ,,Lugu valgest varesest". See on Betti Alveri kõige mahukam värssteos, peaaegu värssromaan. Ilmset mõju avaldanud Puskini ,,Jevgeni Oneginile" viitavad nii peategelane kui sündmustik; sarnased on kahe teose ehituslaadid oma jutustajapoolsete kõrvalepõigetega, samuti värsirütm. Poeemi peategelane on Barbaara Lohe. Autori suhtumine Barbaarasse on kakspidine. Paljuski solidariseerub ta temaga, ent samas naerab kirjanik ka oma tegelast selle nõrkuste ja järeleandmiste pärast. Uuesti avaldus Betti Alveri poeemi ,,Lugu valgest varesest" 1966. aasta valikkogus ,,Tähetund". Algsest 1561 värsist jäi järele 897. 1933. aastal avaldas Betti Alver ,,Loomingu" 2. numbris 25 kümnevärsilisest stroofist koosneva poeemi ,,Ulla". Betti Alveri varasemale poeemiloomingule iseloomulik karnevaliseeritud tegelikkusekujutus ilmneb eriti ehedelt 1935. aasta ,,Loomingu" 3
kontseptuaalse karkassi arendamine. Põhitähelepanu on märgil ja semioosisel. Kui Eco semiootilised huvid on Peirce märgisemiootika ja Saussure keelesemiootika vahel, siis tema filosoofilised vaated on seotud eelkõige kultuuri poststrukturalistlike ja postmodernistlike versioonidega. Eco loob dekonstruktsiooni semiootilise variandi, millele on iseloomulik ettekujutus Kaose ja Korra võrdõiguslikkust eksistentsist ("Kaosmose esteetika"), mittestabiilsuse, pluralismi ideaal. Solidariseerub postrukturalistidega küsimuses semioloogia eesmärgist: selle objektiks on keel, mille kallal juba töötab võim. Semiootika peab paljastama kultuuri "tehtuse" mehhanismi, olema demüstifikatsiooni ja deideologiseerimise instrumendiks, eksplitseerima kultuuri "koodilise ümberlülituse" reegleid. Eco huvitab ühtse (kuid mitte unifitseeritud) semiootilise lähenemise võimalus kõigile signifikatsiooni ja/või kommunikatsiooni fenomenidele, kultuuri loogika välja
Mingit parteid ei rajatud! Väga ideoloogiline dokument, mis andis edasi marksistlikke õpetusi. Uus ühiskondlik kord lõik kaks uut klassi: töölisklassi ja kapitalistide klassi. Selge tunnus on see, et burzuaa kurnab proletariaati. Kurnamist ei põhjusta muud kui kodanluse ahnus suurema kasumi järele. Edaspidi on Marx veendunud, et kasumiahnus viib ainult hukatusse, millest kapitalistlikku korra raames pole võimalik välja tulla. Samas tööliskond üha enam solidariseerub ja saab aru, et solidaarselt on võimalik luua uus ühiskondlik kord ja manifest lõppebki üleskutsega ,,Kõigi maade proletaarlased, ühinege!". Marxi põhimõte, et kui kodanlus sai hakkama feodaalkorra kukutamisega, siis töölisklass saab kindlasti hakkama kapitalismi kukutamisega. Loodi ajaleht Saksmaal ja pärast märtsirevolutsiooni oli sunnitud põgenema. Marx kaotas kogu oma vara ja põgenes Londonisse. Marx töötas sisuliselt kuni 1880ndate
annaabi.ee 
