Tänapäevase nosoloogia loojaks peetakse inglise arsti Thomas Sydenhami. Nosoloogia arengut mõjutanud tegurid: - Humoraalteooria - Browni lähenemine - Uued diagnoosimisvahendid (stetoskoop) - Kliinilis-patoloogiline võrdlus - Haiguste klassifitseerimine 19. Humoraalteooria (-patoloogia) võrrelduna kaasaegsema solidaarpatoloogiaga. Humoraalteooria patoloogia- õpetus, milles valu ei ole enam haigus, vaid sümptom. Solidaarpatoloogia- õpetus, milles haigus seisneb tahkete kudede- „kiudude“, nt närvide, veresoonte jms – mittefunktsioneerimises. 20. Patsiendi vaigistamine Patsiendi vaigistamine- 19. sajandi murrang, mille korral esiplaanil on arsti poolt füüsilise läbivaatuse teel saadud informatsioon ning patsiendi ja arsti vastuolude korral jäi õigus arstile. Diagnoosimine muutus kunstist teaduseks. 21. Kvantitatiivsed meetodid diagnoosimisel 19
elektriimpulssi. (Hiljem ühendas Emil du Bois-Reymond (1818-1896) need ideed närviimpulsi elektrilisuse teooriasse.) 19. sajandi loodusteaduse arengut mõjutasid keemia- ja füüsikateaduse ning eksperimendi areng. 18. sajandi lõpus oli hakanud kujunema vivisektsioonil 4 põhinev eksperimentaal- füsioloogia. Füsioloogia eraldus anatoomiast. Taustaks oli siinkohal arstide süvenev arusaam, et haigus on kehaline, ilmselt funktsionaalne häire (solidaarpatoloogia kontseptsioon). Taandus primitiivne mehhanitsistlik (täiendatud vitalismiga) käsitlus. Juhtivate meditsiiniteaduse arendamise keskustena kerkisid Leideni ja Edinburghi asemele Pariis (C. Bernard) ja Saksamaa (C. Ludwig) (mõlemast mehest kohe edaspidi pikemalt). Arenes spetsialiseerumine, süvenev trend oli katseline eluprotsesside mõjutamine, mida soodustas leviv katseloomade kasutamine (ka neil hakati rakendama anesteesiat). Valdkonna arengut
nähtused, mida arstiteadus käsitleb, bioloogia jt loodusteaduste raamidesse. Nii valdavalt ka tehakse. Siiski on sellisel juhul oht, et nn ,,inimlik" kipub ununema. Haiguse alus võib olla spirituaalne või materiaalne. Tänapäeval on korrektne eeldada, et enamus primitiivseid ja religioonil põhinevaid haiguskäsitlusi on nii ontoloogilised kui spirituaalsed ning et klassikaline hipokraatlik-galeeniline humoraalpatoloogia ja kaasaegne solidaarpatoloogia (näeb haigust organismis lokaalsena) esindavad antropoloogilis(holistlik)-materialistlikku haiguskäsitlust. (Ilmselt saaks siinkohal siiski ka vaielda nt varasemate kultuuride haiguskujutelmad, millised haaravad kaasa konkreetse isiku erinevaid elutahke, võivad samuti olla holistlikud. Küsimus on selles, kust tõmmata piir haiguse j ainimese defineerimisel...) MEDITSIINI AJALUGU on valdkondadevaheline interdistsiplinaarne fenomen.
annaabi.ee 
