abil saab kärbes ronida laes ja klaaspinnal, ilma et ta libiseks või maha kukuks. Käppadel asuvad ka maitsmiselundid. Toakärbese keha: pea, rindmik, tagakeha Sigimine, paljunemine ja arenemine Toakärbes areneb täismoondega. Areng saab alguse viljastunud munarakust. Suve jooksul muneb emakärbes 4-5 korda, iga korraga umbes 100-150 muna. Munade areng vältab vahel vaid 8 tundi, harva 3 päeva või kauem. Enamasti muneb kärbes oma munad sõnnikuhunnikusse, solgiauku, käimlasse või roiskuvale toidule. Munast areneb välja kärbse vastne nn vagel. Vaglad on valged, usja kujuga, aheneva eesosa ja tömbi tagaosaga, ilma pea ja jalgadeta. Vaklade keha teravatipulises esiotsas paikneb suuava. Vagla ainsaks tegevuseks on söömine. Mõne päeva möödudes on vaglad valmis nukkumiseks ja otsivad selleks kuiva koha. Selleks hetkeks on nad 8-12 mm pikad. Vagel kasvab kiiresti ning moodustab paksude seintega tünnikujulise kookoni, kus toimub edasine areng.
Vett saadi õuel asuvaist pumbakaevudest, joogivesi tuli osta veevedajatelt või tuua kesklinna veevõtukohtadest. 1890. aastail hakati veevärki ka eeslinnadesse paigaldama. 1915. aastaks jõudis see peaaegu kõigisse linnajagudesse. Töölisrajoonides ühendati veevõrku ainult õuel asuv pesuköök, vähestes majades toodi kraan ka alumise korruse koridori. Kanalisatsioonivõrguga ühendati eeslinnades üksnes õuel asuv lampkast. Enne seda oli must vesi viidud õuenurka solgiauku. Siseviimistluselt olid tööstusasulate tööliskorterid üsna sarnased: tubade lagi altpoolt laudadega üle löömata, seinad krohvitud ja lubjatud, põrandad värvimata. Üldiseks muutusid tapeetimine ja põrandate värvimine alles 1920. aastail. Elamuruume valgustas pimedal ajal petrooleumlamp. Elektrivalguse said tööstusasulate korterid enamast esimese maailmasõja paiku. Korterite sisustus
pesuköögis või paremal juhul oli kraan ühiskoridoris. Seega tuli vett endiselt sageli õuest ämbriga tuua. Ulatuslikumalt hakati kortereid varustama veega pärast 1920-ndaid. Esialgu oli vaid voolav külm vesi. Enamiku töölisrajoonide üürimaju ühendas kanalisatsioonivõrguga õuel tagaukse läheduses asuva solgirestiga lampkast. Varem pidid elanikud oma musta vee õue, elamust võimalikult kaugele kaevatud solgiauku kandma. Tänapäevane elustandard eeldab vee ja kanalisatsiooni olemasolu igas korteris. Vanemad veetorud olid tsingitud või tsinkimata terastorudest. Tsingitud terastorudest sooja tarbevee süsteemi tööiga on 20 aasta piires, mistõttu on niisuguse süsteemi renoveerimine väga aktuaalne probleem. Tsinkimata terastorude kasutamine halvendab vee kvaliteeti, seega niisugused torustikud tuleks kohe vahetada. Ka vanemad tsingitud terastorud halvendavad vee kvaliteeti
annaabi.ee 
