Aja jooksul kujunes koto kandleks, millel oli 13 siidkeelt ja mille pikkus ulatus 1,6 meetrist 2 meetrini. Koto iga keel kinnitus omaette liikuva silla külge, mille positsioon määras keele tonaalsuse. Mängiti seda instumenti umbes nagu tänapäeval kitarri. Kotosid on mitu liiki, keelte arv varieerub 5-st (yamato koto) kuni 50-ni (hitsu no koto). Siiski on kõige tavalisemaks 13 keelega koto. See oli Edo ajajärgu (1603 - 1868) alguses, kui sündis kotol põhinev muusikastiil: sokyoku. Selle muusika kuldaeg langeb Meiji ajastu (1868 - 1912) kestele ja jätkub tänapäevalgi. See koostati, mängiti ja kanti edasi vaid pimedate naiste ja tüdrukute poolt. Kõrgemas militaar- ja jõukamas kaupmeeste klassis õpiti seda osana kultuurilisest haridusest. Edo perioodil rajati kaks Sokyoku koolkonda: Ikuta ja Yamada. Yamada koolkond rõhutas rohkem vokaalset osa. Ikuta pani aga rõhku rohkem instrumentaalosale. Kuid mõlemad kolkonnad esitasid palu, kus vokaal puudus hoopis.
Aja jooksul kujunes koto kandleks, millel oli 13 siidkeelt ja mille pikkus ulatus 1,6 meetrist 2 meetrini. Koto iga keel kinnitus omaette liikuva silla külge, mille positsioon määras keele tonaalsuse. Mängiti seda instumenti umbes nagu tänapäeval kitarri. Kotosid on mitu liiki, keelte arv varieerub 5-st (yamato koto) kuni 50-ni (hitsu no koto). Siiski on kõige tavalisemaks 13 keelega koto. See oli Edo ajajärgu (1603 - 1868) alguses, kui sündis kotol põhinev muusikastiil: sokyoku. Selle muusika kuldaeg langeb Meiji ajastu (1868 - 1912) kestele ja jätkub tänapäevalgi. See koostati, mängiti ja kanti edasi vaid pimedate naiste ja tüdrukute poolt. Kõrgemas militaar- ja jõukamas kaupmeeste klassis õpiti seda osana kultuurilisest haridusest. Edo perioodil rajati kaks Sokyoku koolkonda: Ikuta ja Yamada. Yamada koolkond rõhutas rohkem vokaalset osa. Ikuta pani aga rõhku rohkem instrumentaalosale. Kuid mõlemad kolkonnad esitasid palu, kus vokaal puudus hoopis.
Aja jooksul kujunes koto kandleks, millel oli 13 siidkeelt ja mille pikkus ulatus 1,6 meetrist 2 meetrini. Koto iga keel kinnitus omaette liikuva silla külge, mille positsioon määras keele tonaalsuse. Mängiti seda instumenti umbes nagu tänapäeval kitarri. Kotosid on mitu liiki, keelte arv varieerub 5st (yamato koto) kuni 50ni (hitsu no koto). Siiski on kõige tavalisemaks 13 keelega koto. See oli Edo ajajärgu (1603 1868) alguses, kui sündis kotol põhinev muusikastiil: sokyoku. Selle muusika kuldaeg langeb Meiji ajastu (1868 1912) kestele ja jätkub tänapäevalgi. Biwa on hiina päritoluga keelpill, mis jõudis Jaapanisse Nara ajastul (710 794). Keisri õukonnas kasutati seda traditsiooniliste tantsude (bugaku) saateks. Biwa harjutamine taandarenes Heiani ajastu (794 1185) algul, kuni toodi uuesti kasutusse munkade (biwa hoshi) poolt. Need mungad kuulusid budistlikku Tendai sekti. Mungad (sageli olid nad pimedad) rändasid
Aja jooksul kujunes koto kandleks, millel oli 13 siidkeelt ja mille pikkus ulatus 1,6 meetrist 2 meetrini. Koto iga keel kinnitus omaette liikuva silla külge, mille positsioon määras keele tonaalsuse. Mängiti seda instumenti umbes nagu tänapäeval kitarri. Kotosid on mitu liiki, keelte arv varieerub 5-st (yamato koto) kuni 50-ni (hitsu no koto). Siiski on kõige tavalisemaks 13 keelega koto. See oli Edo ajajärgu (1603 - 1868) alguses, kui sündis kotol põhinev muusikastiil: sokyoku. Selle muusika kuldaeg langeb Meiji ajastu (1868 - 1912) kestele ja jätkub tänapäevalgi. See koostati, mängiti ja kanti edasi vaid pimedate naiste ja tüdrukute poolt. Kõrgemas militaar- ja jõukamas kaupmeeste klassis õpiti seda osana kultuurilisest haridusest. Edo perioodil rajati kaks Sokyoku koolkonda: Ikuta ja Yamada. Yamada koolkond rõhutas rohkem vokaalset osa. Ikuta pani aga rõhku rohkem instrumentaalosale. Kuid mõlemad kolkonnad esitasid palu, kus vokaal puudus hoopis.
Aja jooksul kujunes koto kandleks, millel oli 13 siidkeelt ja mille pikkus ulatus 1,6 meetrist 2 meetrini. Koto iga keel kinnitus omaette liikuva silla külge, mille positsioon määras keele tonaalsuse. Mängiti seda instumenti umbes nagu tänapäeval kitarri. (2) Kotosid on mitu liiki, keelte arv varieerub 5-st (yamato koto) kuni 50-ni (hitsu no koto). Siiski on kõige tavalisemaks 13 keelega koto. See oli Edo ajajärgu (1603 - 1868) alguses, kui sündis kotol põhinev muusikastiil: sokyoku. Selle muusika kuldaeg langeb Meiji ajastu (1868 - 1912) kestele ja jätkub tänapäevalgi. Biwa on hiina päritoluga keelpill, mis jõudis Jaapanisse Nara ajastul (710 - 794). Keisri õukonnas kasutati seda traditsiooniliste tantsude (bugaku) saateks. Biwa harjutamine taandarenes Heiani ajastu (794 - 1185) algul, kuni toodi uuesti kasutusse munkade (biwa hoshi) poolt. Need mungad kuulusid budistlikku Tendai sekti. Mungad (sageli olid nad
annaabi.ee 
