ametlikult, vaid muidu niisama, sest direktor ise rääkis võimalikult ikka saksa keelt. Aga nagu hiljem selgus, ei huvitanud juurdetulnukaid põrmugi see, mis keelt õpilased rääkisid isekeskis. Neil olid oma erihuvid. Nemad armastasid üheskoos jalutamas käia ja nii kenasti läksid nad kahekesi kõrvuti, ühel kõht õieli ees, teisel vimmas selg tahapoole. Ja koju tulid nad ikka parimas tujus, mis aina paranes, kui nad olid mõni aeg peale seda vestelnud Slopasevi toas. Kui härra Voitinski ühel päeval Slopasevi juurest välja tuli, oli tema tuju sedavõrt ülev, et aina kippusid laulud peale. ,,Lalallallaa, lalallallaa!" hüüdis ta iga natukese aja pärast mööda suurt tuba kõndides, nagu annaks ta mingisugusele nägematule laulukoorile tooni kätte. Varsti sattus ta poistele rääkima iseendast ja poolakatest, kinnitas, et ka Slopasevi soontes voolab poola verd ning et pooled venelased polegi venelased, vaid poolakad.
Härra Maurus määras Jürka tema eest hoolitsema, mida ta ka tegigi. Kuid kui Indrek oli vaikses kohas ja teistest eemal siis palus Voitinski Indrekut, et see tuleks hoopis Jürka asemel temaga sauna, kuna Jürka kohtleb teda kui looma. Indrek tegigi seda, kuna ta meenutas Indrekule tema isa. Saunas rääkis Voitinski Indrekule elutarkusi ja oli Indrekule tänulik. XXVI Indreku ja Voitinski sõprus kestis ka peale sauna ja Indrek kutsuti ainukese õpilasena Voitinski nimepäeva tähistama Slopasevi juurde. Seal olid kõik end parasjagu täis joonud ja taheti ka Indrek täis joota. Terve öö vaieldi seal jumala, maailma ja inimese olemuse üle. See kestis seal nii kaua et Indrek tüdines ära ja lahkus. Järgmisel päeval proovis Indrek härra Koovilt teada saada kumb võitis vaidluse, kuid Koovi vastas selle peale, et see ei puutu temasse. XXVII Varsti saabus linna tsirkus, mis tõmbas kõigi tähelepanu, isegi härra Mauruse enda, ja ta ütles, et piletite asjus tema juurde tuldaks
Tragikoomilise tujukusega tuiskab teose nimetatud osas ümber Indreku naine Karin; kuid selles tuisklemiseski pole enam õiget komismi, olukordadel, mis karaktrit peavad selgitama, enam iseseisvaid koomilisi väärtusi. Esikohal on ja sinna jääbki satiiriline, aforistlik mõtetemäng. Kujukoomikat kohtame Tammsaarel veelgi harvemini. Naljakat mõju väliskujuga on taoteldud vahest ,,Tõe ja õiguse" II-s osas eeskätt Mauruse enda, mõnede õpetajate, nagu Slopasevi, eriti pan Voitinski, III-s osas vana kontoriametniku Bõstrõi puhul, kuid mõlema viimase välimuse vilets kõhnus ja kängujäänus on pigemini kurb; naljakaks muudab selle alles nende mõlema kõnevadin. Nõrgalt vilksatab kujukoomikat, enam küll aimamisi, mõne põgusa joonega Tammsaare omapäraste naiivsete naiselik-neitsilike tütarlaste man, kes harilikult pole mingid iludused, vaid köidavad peategelase meeli hoopis mõne meeldiva
annaabi.ee 
