otsustasid ära kasutada salaühingud, mis koosnesid haritud aadlikest ja sõjaväelastest. Nad tahtsid vähendada tsaarivõimu ning kaotada pärisorjus. Nikolai I surus veriselt salaühingute väljaastumised maha. Nikolai I- Erinevalt oma vanemast vennast ei loonud Nokolai reforme ja ümberkorraldusi. Tema peamine eesmärk oli säilitada olemasolev poliitiline kord. Läänlased ja Slavofiilid- Läänlasteks nimetati Lääne-Euroopa arengutee pooldajaid ning slavofiilideks olemasoleva korra pooldajaid. Talurahvaküsimus- Venemaa elanikkonnast ligi 80% olid talupojad, kellest enamuse moodustasid eratalupojad ehk pärisorised talupojad. Nad sõltusid täielikult mõisnikest ning tegid nende heaks teotööd ja tasusid makse ja andameid. Riigitalupoegade olukord oli veidi kergem, sest neil tuli täita ainult koormisi. Pärisorjust ei kaotatud ka Nikolai I ajal. Impeeriumi äärealad ja vallutused- Venemaa tunnusjooneks on alati olnud territooriumi laiendamine
põhjused: nad tahtsid kaotada pärisorjust, kukutada tsaarivõim ning kehtestada kodanikuvabadust ajend: Prantsuse revolutsioon, valgustusideed ning kokkupuuted Lääne - Euroopaga tagajärjed: mässu juhid arreteeriti ja hukati, teised saadeti siberisse asumisele Slavofiilid ja läänlased Lääne-Euroopa arengutee pooldajaid hakati nimetama läänlasteks ja Venemaa ainulaadsuse kaitsjaid slavofiilideks. Slavofiilid ülistasid Venemaa minevikku ja süüdistasid Peeter I selles, et ta katkestas tsaaririigi eripärase arengutee ning kehtestas vene rahvale võõrad lääne kombed. Nad olid isevalitsuse pooldajad. Läänlased olid veendunud, et Peeter I päästis Venemaa, pöörates tsaaririigi läänelikule arenguteele, mis pidi jätkuma ka tulevikud. Nende arvates tuli Venemaal kehtestada kodanlik monarhia. Venestamispoliitika Nikolai
ja väike osa ka revolutsiooni. Keskvõimu suutmatus riiki reformida kasvatas seda revolutsioonilist osa 19. sajandi jooksul üha arvukamaks, samuti võtsid radikaalseid ideid sageli omaks tärkava keskklassi (linnakodanluse ja haritlaskonna) noored liikmed. Sotsialismi-, kommunismi- ja anarhismiideede kõrval levis Venemaal ka rahvuslus, mille võttis omaks konservatiivne osa ühiskonnast. Seetõttu on 19. sajandi vene mõtlejad jagatud tihti ka slavofiilideks (ehk siis vene traditsioonilise elulaadi ja absolutistliku valitsemisviisi pooldajateks) ja läänlasteks (ehk liberaalideks).Esimesed pooldasid senise süsteemi püsimist, teised jagunesid omakorda liberaalse demokraatia ja sotsialismi pooldajateks. Aleksander I 1777-1825 Keiser 1801-1825, Paul I poeg. Oli esialgu üsna liberaalne ja valgustatud monarh, ent peale 1812.
mentaliteet. Turgenev oli väga põhjalikult õppinud saksa klassikalist filosoofiat. On teada, et Hegel on kirjutanud palju erinevatest rahvustest. Slaavlased on aga need, kes oma sõna pole 4 veel öelnud. Slaavi rahvad on veel väga noored rahvad. T oli oma veendumustelt läänlane see inimene, kes pooldas Peeter I reforme. Need reformid seostusid läänemaailmaga. Läänlastel olid vastased, kes nimetasid endid slavofiilideks nad arvasid, et Peeter eksis, tema reformid olid vägivaldsed ning polnud kooskõlas vene rahvuse traditsioonidega. Leiti, et Peeter eiras venelaste religioossust, ta tegi riigi tähtsamaks kirikust. Peeter pööras ka liiga suurt tähelepanu indiviidile, kuid tegelikult on venelastele tähtis hoopis kooslus, kogukond. Slavofiilid olid konservatiivid. T käsitleb vene rahvust oma teoses kui noort rahvust.
annaabi.ee 
