haiguse prognoosi ja määrata vajalikku ravi iga staadiumi jaoks eraldi. Haiguse prognoos sõltub rinnavähi staadiumist ravi alustamise ajal. 2.Diagnostilised ravivõimalused. Rinnavähi diagnoos varases staadiumis tagab paremad ravitulemused ja prognoosi elule. Rinnavähi varaseks avastamiseks on olulised naise enda enesevaatlus, arsti poolt teostatud rinnauuring ja läbiviidavad diagnostilised uuringud. Kõige tähtsam roll rinnavähi varajasel avastamisel on sõeluuringutel e. skriiningul . 2.Diagnostilised ravivõimalused. Rindade eneseuuring. Rindade kliiniline uuring. Mammograafia. Geneetiline uuring. 2.Diagnostilised ravivõimalused. Diagnostilised uuringud on: Ultraheli. Biopsia. Valvur- lümfisõlme biopsia. Täiendav mammograafia. Kasvaja hormoonretseptorite määramine. 2.Diagnostilised ravivõimalused.
Spetsiifilisus näitab, kui suur on tõenäosus, et terve isik liigitatakse terveks: terveks liigitatud tervete inimeste arv/ haigete inimeste koguarv. esineb kaht liiku väärklassifitseerimist: osa tervetest liigitatakse ekslikult haigeteks(väärpositiivsed), osa haigetest aga terveteks(väärnegatiivsed). Teine situatsioon, mille korral tuleb võtta arvesse väärpositiivseid ja väärnegatiivseid, ilmneb skriiningul. Nende isikute proportsioon, kelle skriiningutest osutus positiivseks ja kes on õigepositiivsed, kannab nimetus prognoosiväärtus. Standarditud (ehk standardiseeritud) haigestumuskordaja. Üheks võrreldavust parandavaks võtteks on standardimine. Selle võtte mõistmiseks tuleb omaks võtta, et üldkordaja kujutab endast kihtide kaupa esitatud erikordajate kaalutud keskmist, kusjuures kaalud on proportsionaalsed isikute või inimaastate arvuga kihtides. Vanuse järgi standardimisel
siis need piirkonnad paarduvad vastavalt komplementaarsuse printsiibile, moodustades DNA-DNA või DNA-RNA kaksikheeliksi. Kui nukleiinhapped pärinevad eri-nevatest allikatest, siis nimetatakse neid duplekse hübriidmolekulideks. Meetodeid, mis põhinevad komplementaarsete NH-te piirkondade võimel paarduda, nimetatakse hübridiseerimismeetoditeks. Hübridiseerimismeetoditel on väga lai kasutusspekter. Eelkõige kasuta-takse hübridiseerimist NH-te identifitseerimisel, näit DNA raamatukogude skriiningul ja kloneerimise abivahendina. Hübridiseerimise kasutamise NH-te identifitseerimisel teeb võimalikuks NH-te märkimine. Märgitakse tuntud NH fragment e sünteesitakse proov. Kasutatakse nii radioaktiivseid (32P, 33P, 35S) kui ka mitteradioaktiivseid (biotiin, digoksigeniin) NH-te märkeid. Mär-gitud proovide abil saab visualiseerida väga väikeseid DNA koguseid, <5 pg 1000 aluspaari pikkust DNA-d.
piirkonnad paarduvad vastavalt komplementaarsuse printsiibile, moodustades DNA-DNA või DNA-RNA kaksikheeliksi. Kui nukleiinhapped pärinevad eri-nevatest allikatest, siis nimetatakse neid duplekse hübriidmolekulideks. Meetodeid, mis põhinevad komplementaarsete NH-te piirkondade võimel paarduda, nimetatakse hübridiseerimismeetoditeks. Hübridiseerimismeetoditel on väga lai kasutusspekter. Eelkõige kasuta-takse hübridiseerimist NH-te identifitseerimisel, näit DNA raamatukogude skriiningul ja kloneerimise abivahendina. Hübridiseerimise kasutamise NH-te identifitseerimisel teeb võimalikuks NH-te märkimine. Märgitakse tuntud NH fragment e sünteesitakse proov. Kasutatakse nii radioaktiivseid (32P, 33P, 35S) kui ka mitteradioaktiivseid (biotiin, digoksigeniin) NH-te märkeid. Mär-gitud proovide abil saab visualiseerida väga väikeseid DNA koguseid, <5 pg 1000 aluspaari pikkust DNA-d.
annaabi.ee 
