Sel ajal loodud töödest on tuntuimad Pergamonis püstitatud suure ohvrialtari reljeefid oma võitlusstseenidega, 19. sajandi algul Melose saarelt leitud ilujumalanna kuju, mida leiupaiga järgi Milo Venuseks kutsutakse, samuti nn. Laokooni grupp. Selles tegelikult küll veidi vägivaldsena ja ülepakutuna tunduvas töös näeme Trooja preestrit Laokooni ja tema poegi, kelle merest tulnud maod olevat ära kägistanud. Esimeseks hellenismiajastu skulptoriks võib pidada Skopast, kelle tööd olid küllaltki ebaharilikud. Tema teosed on täis liikumist ja tormilist jõulisust ta meelest ilu avaldus ülima pinge hetkel ja, et ka surija on ilus. Skopas on esimene, kes hakkas kujutama surevaid ja haavatuid inimesi. Vähe töid on säilinud. Suurim töö oli Halikarnassose Mausoleumi idakülje friis ,,Amatsoonide võitlus" Milo Venus Skopas "Pothos" Elise Kaselaid, 10K
kogu keha. Kreeka skulptord hakkasid jäljendama seisakust tulenevaid skeletiluude asendeid ja lihaste pinget. Tulemuseks oli enneolematu looduslähedus ja väljenduse veenvus. 4.sajandil eKr taandub skuptuuris pidulil, enesekindel rahu. Skulptuur muutub vormilt ja meeleolult mitmekesisemaks. Mõned skulptorid hakkasid rõhtuama dramaatikatja kasutama rahutumad, maalilsemat vormi, nt SKOPAS. Teised skulptorid lisasid figuuridele inimlikku, maist ilu. Skopast võib pidada ka esimeseks hellenistlikuks skulptoriks. "ODAKANDJA", POLYKLEITOS. ATHENA ja ZEUS'i kujud, PHEIDIAS. "KETTAHEITJA", MYRON. HELLENISM 323 eKr-30 pKr Hellenistlik skulptuur muutus toretsevaks, mõnedes töödes esines ülepakutud tundeid, teistes jällegi liialdatud looduslähedust. Usinalt hakati kopeerima vanemaid skulptuure; tänu nendele koopiatele teamegi paljusid kujusid, mis ise on hävinud või alles üles leidmata.
habras marmor lihtsalt murdunud. Neid ohte sai vältida pronkskujude puhul, kus tasakaal saavutati pronksikihi paksuse muutmise teel. Keerulise pronksivalu tehnikaga tegelenuist oli vanim Myron. Siiski oli kujudel suur puudus- nad kõik olid mõeldud vaid eestpoolt vaatamiseks. Revolutsiooniliseks osutus Lysippos, kes lõi oma kujud igalt küljelt vaatamiseks. Esimeseks hellenistlikuks skulptoriks võib pidada Skopast, kelle teosed on täis liikumist ja tormilist jõulisust. Hellenistlik skulptuur muutus toretsevamaks, mõnedes töödes esines ülepakutud tundeid, teistes jällegi liialdatud looduslähedust. Usinalt hakati kopeerima vanemaid skulptuure. Vaasimaal Kuigi antiiksete kirjanike toestest võib lugeda, et Vana-Kreekas tegeldi ka maalimisega pole kahjuks selleaegsetest templite ja elumajade seinamaalidest enam midagi järel. Kreeka maalikunsti on tänapäeval
annaabi.ee 
