põhjused, keeleuniversaalide põhjused) Grammatika oli seega keskaegse hariduse alustala, nii vaba kunstina kui vajadusena ladina keelt kasutada. Säilinud ladina paistab, et tegelikult õpetatav keel oli ikkagi tolleaegne teadusladina keel, mitte enam klassikaline ladina keel. Hiliskeskajal (umb. alates 1100) hakkab tekkima ka muude keelte grammatikaid (iiri, kõmri, provansi, islandi). Keeleteaduslik teooria arenes eelkõige nn skolastilisel perioodil, umbes 1100-1500. Skolastikud toetusid suures osas Aristotelesele, kuid pidid selle kohandama piibellikule maailmapildile. Grammatikas otsisid loogilisust ja universaalsust, sest keel pidi olema jumalikku algupära (mitte inimeste kokkulepe). Skolastilised grammatikad (u 1100-keskaja lõpuni) - keele vormistiku kirjeldamise juurest siirduti ühtse, universaalse alge otsimisele, ja seda alget otsiti loogikas.
•Hiliskeskajal (umb. alates 1100) hakkab tekkima ka muude keelte grammatikaid (iiri, kõmri, provansi, islandi). •Islandi keele grammatikas (nn First Grammarian), mille eesmärk oli eelkõige kirjaviisi loomine ladina tähestiku baasil, nt küllaltki selgelt foneemi käsitlus, mis sarnaneb 20. saj Praha fonoloogide omale (allofoone pole tarvis kirjas märkida, selgituseks kasutab minimaalpaare jms) •Keeleteaduslik teooria arenes eelkõige nn skolastilisel perioodil, umbes 1100-1500. •Praktiliste ladina keele grammatikate kõrvale tekkisid nn spekulatiivsed grammatikad (nimetati ka modistide grammatikateks, kuna olulisim termin oli modus), mis kombineerisid lad. grammatikat ja skolastilist filosoofiat. •Skolastikud toetusid suures osas Aristotelesele, kuid pidid selle kohandama piibellikule maailmapildile. Grammatikas otsisid loogilisust ja universaalsust, sest keel pidi olema jumalikku algupära (mitte inimeste kokkulepe).
emotsionaalset stressi). Võib tõdeda, et araabia (islami) kultuuris oli vaimuhaigetesse suhtumine humaansem kui toonases kristlikus tsivilisatsioonis. 16 Euroopa kirik ei käsitlenud hinge (so inimeseks olemist) aju talitluse produktina, hing oli metafüüsiline fenomen. Vaimuhaigust käsitleti pigem hinge haigusena (kuigi hinge ja mõistuse vahekorra üle võis skolastilisel tasemel diskuteerida). Vaimuhaigustest rääkides oli keskaeg Euroopas kindlasti suhteliselt ,,pime" aeg toimunut võiks nimetada demonomaaniaks. Vaimuhaigeid käsitleti kui ,,kurjast vaimust vaevatuid", ,,seestunuid". Kõnesolevate haiguste puhul võis rääkida neist kui märgist (stigmast) jumaliku karistuse kohta asjaosalistele või inimkonnale. (Vt paralleel leepraga siiski, nagu ka leepra puhul, ei
annaabi.ee 
