Nendega koos leiti töödeldud kive, ühelt küljelt teravaks tahutud veerkive, mis olid kaheldamatult elusolendi poolt loodud, seega primitiivsed tööriistad. 1964 määratles Louis Leakey need hominiidileiud uue liigina ja kandis selle perekonda Homo liiginime habilis (~ "osavkäpp") all. Sellise määratluse peamiseks kriteeriumiks oli esiteks australopiteekustega võrreldes märksa suurem ajumaht (600–675 cm³) ja teiseks kiviriistade (olduvai kultuuri esemete) esinemine. Skeletiehituse poolest olid need olendid üsna sarnased gratsiilsetele australopiteekustele, välja arvatud suurem ajukolju ja väiksemad purihambad. Esialgu ei tunnustanud enamik paleoantropolooge Leakey'de leide Homo-liigina, vaid pidas neid mingiks gratsiilsete australopitetsiinide vormiks. Siin toimisid tugevasti juurdunud eelarvamused: inimese ajumaht peab olema vähemalt 750–800 cm³ ja esimesed inimesed pidid tekkima märksa hiljem (seni esimese inimesena tunnustatud Homo erectus
Mehel kujunevad suguelundid välja lõplikult samuti puberteedi perioodil, suguküpsusega kaasnemisel, testosterooni mõjul, samuti ka sekundaarsed sugutunnused. Sekundaarsed sugutunnused: hääletämbri muutus (häälemurd), karvakasv ja selle omapära (meestel habe, intensiivsem karvakasv kehal, kätel, jalgadel, seljal, juuste kasv naistega võrreldes kehvem, karvade paigutus häbemepiirkonnas on meestel ja naistel erinev. Naistel kolmnurkse kujuga, meestel rombikujuline), skeletiehituse ja rasva ladestumise omapära (naised on laiemate puusade ja kitsamate õlgadega, meestel vastupidi. Rasva ladustamine toimub naistel rinna ja puusade piirkonda, meestel kõhu piirkonda), psüühika ja käitumise omapära (suguhormoonid mõjutavad aju kaudu erinevalt meeste ja naiste psüühikat ja käitumist. Kuidas reguleeritakse suguhormoonide väljutust? Suguhormoonide väljutus toimub suguhormoonide taseme järgi veres negatiivse tagasiside teel
varasemate ja ka hilisemate australopiteekuse-liikide säilmeid, vanusega 4...1 mln. aastat. Nende ajukolju maht oli võrdlemisi väike (jäi Aafrika nüüdsete inimahvide ajumahu varieeruvuse piiridesse: 400...550 cm3), kuid hammastu ja eriti jäsemete ehituses ilmnesid neil selged inimlikud põhitunnused. Need olendid olid ilmselt kõik (aga kindlasti need, kes elasid vähem kui 3,7 mln. aastat tagasi) kahejalgsed, püstiselt liikuvad loomad. Australopiteekuse-liigid on jagatud skeletiehituse järgi kahte rühma: varasemad ja väiksemad, nn. gratsiilsed (siredad) vormid ja hilisemad ning massiivsemad, nn. robustsed vormid. Üldiselt arvati siis, et australopiteekused põlvnevad veel tundmata vahelülide kaudu mingist palju varem eksisteerinud drüopiteekusevormist (Dryopithecus), mis kuulus pongiidide sugukonda. 60ndate aastate teisel poolel püstitasid ameerika paleoantropoloogid E. Simons ja D. Pilbeam hüpoteesi, et esmasteks hominiidideks olid
Nendega koos leiti töödeldud kive, ühelt küljelt teravaks tahutud veerkive, mis olid kaheldamatult elusolendi poolt loodud, seega primitiivsed tööriistad. 1964 määratles Louis Leakey need hominiidileiud uue liigina ja kandis selle perekonda Homo liiginime habilis (~ "osavkäpp") all. Sellise määratluse peamiseks kriteeriumiks oli esiteks australopiteekustega võrreldes märksa suurem ajumaht (600675 cm³) ja teiseks kiviriistade (olduvai kultuuri esemete) esinemine. Skeletiehituse poolest olid need olendid üsna sarnased gratsiilsetele australopiteekustele, välja arvatud suurem ajukolju ja väiksemad purihambad. Esialgu ei tunnustanud enamik paleoantropoloogeLeakey'de leide Homo-liigina, vaid pidas neid mingiks gratsiilsete australopitetsiinide vormiks. Siin toimisid tugevasti juurdunud eelarvamused: inimese ajumaht peab olema vähemalt 750800 cm³ ja esimesed inimesed pidid tekkima märksa hiljem (seni esimese inimesena tunnustatud Homo
annaabi.ee 
