- Eesti keel kehtestati asjaajamiskeeleks - Natsioliseerivad panku - Hakati looma rahvusväeosi Variandid Eesti tuleviku kohta: 1) Enamlased- nägid Eestit Nõukogude Venemaa osana 2) Rahvuslased- Esialgne autonoomia asendus peagi täieliku iseseisvusega 1918.a. 3) Baltisakslased- Kavandasid Eestist ja Lätist ühtse Balti Hertsogiriigi loomist 4) Antandi riigid- Nägid Eestit demokraatliku Tsaari-Venemaa osana Veel kõneldi Balti-Skandiast, Eesti-Soome unioonist Päästekommitee tegevus - Moodustati 19. veebruar 1918.a. Sinna kuulusid K.Päts, J.Vilmsi ja K.Konik. Selleks ajaks oli Saksa väed jõudnud Lääne-Eestisse ja kommunistid olid taganemas Petrogradi. - 21. veebruar valmis iseseisvusmanifest, mille teksti koostasid J. Kukk ja E. Peterson. - 23. Veebruar loeti iseseisvusmanifest ette Pärnus Endla teatri rõdul - 24
Nii leidis Jaan Tõnisson Maanõukogu koosolekul, et kuna surmani haige Venemaa ei suuda enam Eestit Saksa sissetungi eest kaitsta, siis tuleb otsida toetust Antandilt. Tõnisson arvas, et Saksamaaga sõjajalal olevad lääneriigid võiksid soostuda neutraalse Balti puhverriigi loomisega Venemaa ja Saksamaa vahele. Esialgu jäi Venemaast lahkulöömine pelgaks fantaasiaks, kuid leidis järk-järgult laiemat kõlapinda. Poliitikute seas kõneldi mitmesugustest kavadest: Balto-Skandiast, Eesti-Soome unioonist, Eesti-Läti kaksikriigist jms. Oktoobripööre süvendas veelgi arusaama lahkulöömise möödapääsmatusest. Peamiseks ajendiks oli seejuures kartus, et enamlaste käivitatud ennenägematud sotsiaalsed eksperimendid võiksid lõppeda eesti rahva jaoks traagiliselt. Kardeti nii Venemaal vallanduda võivat anarhiat kui ka kodusõda, samuti Saksa vägede sissetungi. Kubermangukomissar Jaan Poska leidis, et ,,nüüd ei jää muud üle, kui Eesti iseseisvaks kuulutada"
perre ja nimetades eestlasi Ida vaimu lasteks. Villem Reiman ja Jaan Tõnisson kõnelesid Eesti asendi dualismist, mis üheaegselt lahutab ja ühendab Euroopa kahte poolt. 1931 esinesid Karl Pusta ja Jaan Tõnisson Rahvasteliidus avaldusega Euroopa ühinemiseks. Euroopa Uniooni toetati aktiivselt julgeoleku kaalutlustel ja nn igavese rahu ideedega seoses. Samal ajal oli Euroopa aga üks killustatumaid piirkondi maailmas. 1930. aastail kõneldi ka Balto-Skandiast, st Baltiriikide ja Skandinaavia liidust. Üldreeglina jäädi siiski Põhjamaadest eemale. 1930.a-te esimesel poolel hakati otsima nn oma teed ja seda, kelle eeskujul oma orientiirid seada. Loomingu vastavale ankeedile vastas 27 tuntud kultuuri- ja ühiskonnategelast, kes valdavalt arvasid, et orienteeruda tuleb enam kui ühele kultuurile. Üldiselt olid haritlased allergilised diktatuurireziimide ja maade vastu.
annaabi.ee 
