Läänemere lahed, kus avaldub biogeensete ainete juurdevool jõgedest ja vertikaalse ringlemise kaasabil ka sügavamatest veekihtidest, on samuti suhteliselt planktonirikkad. Erandi moodustan Põhjalaht, mida Läänemere avaosast eraldab madal künnis Ahvenamaa saarestiku piirkonnas. Üle selle künnise voolab minema planktonit sisaldav pindmine vesi, kuid on takistatud toitesooladerikka süvikuvee sissetungimine mere keskosast. Sellest oleneb biogeensete ainete vähesus Põhjalahes. Sissevoolavas jõevees sisaldub vähe fosfaate ja nende hulk on lahe kõikides veekihtides võrdlemisi väike. Niisugused ebasoodsad tingimused määravad Põhjalahe planktonivaesuse. VALGUSTINGIMUSED LÄÄNEMERES Valgustingimused veekeskkonnas on teistsugused kui atmosfääris. Sügavametes veekihtides väheneb valguse intensiivsus pidevalt. See on seotud valguse neeldumise ja hajumisega. Enamik vette langevast valgusest neeldub, muundudes peamiselt soojusenergiaks
patoanatoomilisel uurimisel. Tserkarioosse diplostomoosi diagnoosi miseks tuleb kalavastseid uurida mikroskoopiliselt. Diplostomoos ei ole tänapäevaste vahenditega ravitav. Katseliselt on saadud metatserkaare silmades hävitada mõningaid ravimeid (Droncit, Praziquantel) pikka aega kaladele söötes. Kalamajandisse tulevat vett on püütud tserkaaridest ja tigudest vabastada ultraheliga ja nn elektrikardina abil. Tehniliselt on võimalik sissevoolavas vees kõik tserkaarid ja teod kinni püüda ka vastavate filtrite abil. Need kõik on aga väga kulukad tõrjemeetodid. Uued kalamajandid oleks ideaalne rajada veekogudele, kus ei ole tigusid ja kalatoidulisi linde. Parasitaarne katarakt ehk silmapõletik Parasitaarse katarakti tekitajaks on Diplostomum'i perekonna metatserkaarid. Need paiknevad sagedamini silmaläätses, aga ka klaaskehas. Metatserkaarid on umbes 0,4 mm pikad, kujult ovaalsed
Tserkarioosse diplostomoosi diagnoosi miseks tuleb kalavastseid uurida mikroskoopiliselt. Diplostomoos ei ole tänapäevaste vahenditega ravitav. Katseliselt on saadud metatserkaare silmades hävitada mõningaid ravimeid (Droncit, Praziquantel) pikka aega kaladele söötes. Kalamajandisse tulevat vett on püütud tserkaaridest ja tigudest vabastada ultraheliga ja nn elektrikardina abil. Tehniliselt on võimalik sissevoolavas vees kõik tserkaarid ja teod kinni püüda ka vastavate filtrite abil. Need kõik on aga väga kulukad tõrjemeetodid. Uued kalamajandid oleks ideaalne rajada veekogudele, kus ei ole tigusid ja kalatoidulisi linde. · Postodiplostomoos Postodiplostomoos e neaskoos e tinditõbi Haiguse tekitajaks on haigrute sooltorus parasiteeriva imiussi Posthodiplostomum cuticola metatserkaarid. Nende pikkus on 0,51,5 mm
annaabi.ee 
