Cavaradossile armu ei anna ning mees peab surema. Kui Tosca on nõus Scarpiaga öö veetma, kirjutab mees alla paavstiriigist väljasõiduloale. Tosca, kes on vahepeal end õõvastavastest lähenemiskatsetest toibunud, laulab ahastuses oma palve Jumalale: ma elasin vaid kunstile ja armastusele, miks ometi mulle nii tasutakse? (“Vissi d´arte, vissi d´amore”) Viimasel katsel, kui Scarpia Tosca poole pöördub, et teda endale allutada, on naine haaranud noa ning tapab ta. Tosca suudab vaid sisistada: see on Tosca suudlus! Ta tormab, verine luba käes, Mario juurde vanglasse. Koidikul lavastatakse kokkuleppe kohaselt Scarpiaga Cavaradossi surm – aga tegelikult on Scarpia andnud käsu Cavarossi päriselt hukata, seda aga Tosca ega Cavaradossi ei tea. Mario laulab oma unistava ja jumaldava aaria Toscast ja kirjutab oma viimase kirja oma armastatule. Kui Tosca kohale jõuab, räägib ta Cavaradossile, et oli sunnitud Scarpia tapma, näitab talle väljasõiduluba ning palub
võidelda ussisõnadega ning huntidega ratsutatdes laanes, kuid mehed tahtisd olla mootsad ning söötsid raudmeeste moodi koos roostetanud riistadega mis mõnedelt iidsetelt rüüstusretkedelt saadud lagedal väljal vaenlasele kallel, kannatades hiiglaslike kaotusi.Igatahes hakkas Leemet siis ussisõnu onu Vootele range käe all õppima, ja tal läks veel too töö päris usinalt niimodi, et harjutuseks sai lihtsalt metsas ringi kõndida ja aina sisistada ussisõnu. Leemet oli ühel päeval sama moodi mestas seiklemas kui kuulis kuskil häda hüüet kuulis, tormas hääle poole ja leidis sealt ussikuninga soost ussi hädas juhmi siili rünnakuga. Leemet pani siilile jalahoobi ning too lendas kus kurat ja ussikuniga pojast Intsust (tütrest nagu hiljem plot twistina teada saame) sai Leemeti igavene sõber. Kolmekesi Leemet, Pärtel ja Ints on suured sõbrad ja mängukaaslased üksteisele.
loomanahku ei kandnud, kuna olid ise piisava karvkattega, nad olid väga sõbralikud, austasid küll vanu kombeid, kuid olid leebed ja ei sarnanenud Tambetile, küpsetasid külaliste jaoks liha pruunimaks, kuna ise sõid vaid pooltoorest, Leemetile meeldis seal aega veeta, teda huvitasid inimahvide kasvatatavad täid, kellele nad olid õpetanud ussisõnad selgeks, Leemet tahtis ka inimahvide viisil ussisõnu sisistada ja täidega rääkida, kuid see osutus võimatuks - inimahvid aretasid uusi täisid, kasvatasid ühe kitsesuuruse täi, kelle üle väga uhked olid, Leemetile oli see elukas õõvastav, kuid Pirre ja Räägi rõõmuks viis ta täi rihmaga jalutama, võttis oma sõbrad ka kaasa, täi oli rumal ja püüdis igasse pisikesse auku ronida, kuhu kinni jäi, mindi järve äärde, täi tormas vette, oskas ujuda, kuid triivis kaldast aina kaugemale ja