Ruumid on elamuga võrreldes siin ka oluliselt suuremad, gildisaali pindala on näiteks 365 ruutmeetrit, pikkusega 26.5 m ja laiusega 13.8 m. Gildisaali võlve toetavad kolm ümarturpadega varustatud kuuetahulist piilarit, mille kapiteelid on kaetud lamedate ornamentidega, mis sisaldavad ka hoone ehitusaasta 1410. Eeskoja võlve toetavad sambad on hilisemate seintega varjatud. Hoone kelder on kaetud madalate ristvõlvidega, mis toetuvad neljatahulistele piilaritele. Kaks keldri siseportaali pärinevad sel kohal asetsenud 14. sajandi elamust, kus nad olid kasutusel välisportaalidena. Vahetult pärast peahoone valmimist 15. sajandi algul ehitati sellest lõuna pool asuvale kitsale krundile ka kaks väravahoonet, üks Pika, teine Laia tänava äärde. Pika tänava äärses kitsas väravahoones paiknes aktsiisikamber, kuhu pääses eeskojast selleks ehitatud trepi ja ukse kaudu. Mainitud ukseava kaunistati 1551 raidkivist kahepoolse siseportaaliga, mis on säilinud
vanuse tuvastamise teel. Lai 23 põhiplaan annab küllaltki hea ettekujutuse keskaegsest hilisgooti elamust, mille ehitamist alustati XV sajandil, lõpliku kuju sai ta XVI sajandil. Diele nurgas asub mantelkorsten, mille alumine osa moodustas koos küttekoldega kööginurga. Dielele esinduslikke lisamiseks ehitati teise korruse galeriile viiv paraadtrepp ja baroksed talamaalingud. Kööginurga all keldris paiknesid hüpokaustahjud, mis ühtlasi soojendasid peretuba ja dornset, kust pääseb siseportaali kaudu tagamajja (bikamer). Keskaegse elamu interjöör taastati aastail 1968-1975 Teddy Böckleri juhtimisel teostatud restaureerimistööde käigus. Lai 29 Kinnistul asunud väikest hoonet mainiti ürikuis XIV-XV sajandi vahetusel, 1413. aastal ehitati hoone suureks diele-dornse tüüpi kivimajaks. On üks huvitavamaid ja enamtuntud vanu 15. sajandi elumaju Tallinnas. 1683. aastast kuni Teise maailmasõjani kuulus elamu perekond Hueckile
Elutuba (dörnse) oli elamus samuti avar, keskmiselt 40-60 ruutmeetri suurune. Elutoa aknad avanesid reeglina hoovi poole ja olid kujundatud tavaliselt paarisaknana, mida keskelt toetas raidkivisammas (sageli kunstipärane) ning ka mille küljed (palestikud) olid raidkivitahvlitega kaunistatud. Elutoast läks keldrisse sageli teine trepp, mille suue oli piiratud raidkividest siseportaaliga. Eriti rikkalikult oli kaunistatud just uksepealne, mis oli tavaliselt välja raiutud ühest kivist (nn siseportaali silluskivi). Elutoa seintes paiknesid tihti mitmesuguse kujuga nishid. Neist osades asetsesid seinakapid, mõningaid kasutati aga mööbli paigutamiseks. Elutuba oli reeglina hoone ainus köetav ruum. Seda köeti keldrist, mantelkorstna poolses nurgas asuvast kalorifeerikütteseadmest. Ahjud oma tänapäevasel kujul olid 15. sajandi Tallinnas veel tundmata. Tellistest võlvitud ahjukolde peal asetsesid kerisekivid, mida kattis elutoa põrandas paiknev ümmarguste avadega paeplaat
annaabi.ee 
