Raskeks olukorraks aga jäi eluolu küsimus, mis on siia maani jäänud lahendamata. Vaatamata, et räägitakse et tööd selle küsimuse kallal on alustatud ja mõeldakse edaspidi samme läbi pole näha tegutsemist, pole näha liihutusi, et tõsta inimeste elutaset. 96 aastat on üpriski pikk aeg, aga nende sees oli sellel riigil suured probleemid. Õige otsus oli tehtud kui algul tagati riigile julgeolekut maailma areenil ning siis hakati tegelema siseolukorra küsimstuga kuigi me näeme, et nüüd on vaja pöörata tähelepanu uuele suunale. On aeg tõsta elutaset ja haridust, tagata inimeste toetust ja nende armastust andes seda mis neil jääb ohtrasti puudu. Või muidu võime jälle kukkuda alla mäge nagu see on juhtunud ka mõnedega viimaste paari aasta jooksul.
saavutasid 1937 Birma eraldumise Briti Indiast ja moodustasid oma valitsuse, mis tugines koloniaalparlamendi enamusele. 1942 okupeerisid maa jaapanlased, esialgu osa Birma rahvuslasi toetas neid. Pettunud jaapanlaste lubadustes, asutasid rahvuslikud rühmitused kommunistide kaastegevusel 1944 Antifasistliku Rahvavabastusliiga. Aung Sani juhtimisel organiseeris see 1945 Jaapani-vastase ülestõusu ja saavutas 4.jaanuaril 1948 rahvahulkade toetusel Birma iseseisvuse väljakuulutamise. Siseolukorra on muutnud pingeliseks pahempoolsete lahkhelid, reaktsionääride provotseeritud kodusõda valitsuse ja kommunistide vahel (aastast 1948) ning valitsusvägede relvakokkupõrked Kareni, Kachini ja Shani separatistidega. 1962.aastal sõjaväelise riigipöördega loodud Revolutsiooninõukogu kindral Ne Wini juhtimisel valis sotsialistliku orientatsiooni: 1960.aastail riigistati pangad, väliskaubandus, suurettevõtted ja koolid. Hakati teostama maareformi ja looma
Teater (1951), samuti teatriinstituut (1950). 1948. aastal asutati Tallinnas Vene Draamateater. Stalinismi tugevnemine 1940ndate lõpus – murdepunktiks ühiskonna langemisel üldise hirmu ja ebakindluse õhkkonna meelevalda oli 1949. aasta märtsiküüditamine – tõi kultuurielus kaasa räiged rünnakud nn. kodanlike natsionalistide vastu, mis tipnesid 1949. ja 1950. aastal kui ideoloogiline ja majanduslik surve jõudis haripunkti. Siseolukorra teravnedes toimus 21.- 26. märtsil 1950. aastal EK(b)P Keskkomitee VIII pleenum, kus paljud kultuuritegelased kuulutati kodanlikeks natsionalistideks. Nõiajaht ühiskonnas omandas seninägematu ulatuse. Kogu vana kooli haritlaskond langes suures osas ideoloogilise terrori ohvriks, nende aktiivset loometegevust piirati või sunniti aastakümneteks loobuma. Kodanlike mõjude kandajaks ja seega nõukogude kultuuri vaenlasteks oli oht muutuda eelkõige iseseisvusajal tegutsenud teatriinimestel
1983. a kujunes välja Ühendatud Demokraatlik Rinne, mille eesotsas on hilisem Nobeli preemia laureaat piiskop Desmond Tutu. Nad ei näinud suuremat võimalust koostööks LAV-i kommunistliku parteiga ja läksid keskteed. 1986. a kutsus ta lääneriike üles majandussanktsioonidele apartheidirežiimi vastu. Neid ka reaalselt kehtestati, isegi USA poolt, kes seda tegelikult eriti teha ei tahtnud. Ka mitmed suured rahvusvahelised firmad lõpetasid mõneks ajaks enda tegevuse LAV-is. See viis siseolukorra jällegi labiilsuseni ja 1988. a osales 2 miljonit töölist üleriiklikes streikides. Vastuseks sellele algasid repressioonid ning keelustati mitmete organisatsioonide tegevus. 1989. a sai Botha aga insuldi ning lahkub poliitikast. Riigi uueks presidendiks sai Frederik de Klerk, kes oli Rahvusparti liige – temalt oodati apartheidirežiimi jätkamist, aga ta alustas suuremate reformidega kui Botha. Teda on ka hüütud Lõuna-Aafrika Gorbatšoviks.
annaabi.ee 
