Rootsi riigivõim hakkas linnadele üha rohkem ettekirjutisi tegema. Vaid Tallinn säilitas oma traditsioonilise iseseisvuse. Ka Tartus ja Pärnus säilitasid raed põhimõtteliselt oma õigused kui teatud majanduslike hädade poolest allutati nad kindralkuberneri järelvalvele. Ülejäänud linnad olid läänistatud mõnele aadliperekonnale ja muutusid harilikult sõltuvaks viimasest. Õiguste piiramine üldiselt mistahes kontekstis pole kellelegi meelt mööda. Sisemaade linnade piiramine kaubanduses osalemiseks polnud kindlasti neile tulus ja muutes majandusliku olukorra nendel linnadel üpris nigelaks. Seega enamus linnadest ja rahvast oli kohati päris halvas seisus. Kultuuri tähtsus tõusis Eestimaal Rootsi ajal märgatavalt. 1631.aastal asutati Tartusse trükikoda ja vaikselt hakati levitama ka eestikeelset kirjandust. Tihti oli see usulevitamise vormis. Tähtis on ka ülikooli rajamine Tartusse aastal 1632
sajandil. Sinna oli raske ligi pääseda ja sellepärast oli see kaua avastamatta. Selle avastamist jagavad tagantjärele James Cook ja Saaremaal sündinud meresõitja Fabian Gottlieb Benjamin von Bellingshausen. Pärast Ameerika avastamist püsis maadeavastajate peamine huvi Loodeväila ja Kirdeväila otsinguil. Esimesena jõudis Põhjapoolusele Robert Peary aastal 1909. 19. sajandi alguseks olid kõigi mandrite, v.a Antarktise kontuurid selged. Sisemaade viimased "valged laigud" kaotati 20 sajandil. Üheks põhjuseks, miks ei saanud neid ennem avastada, oli ohtlikkus. Euraasia mägede ja kõrbete avastamine kestis tuhandeid aastaid. Marco Polo avastas Tiibeti juba 13. sajandil, kuid teadmine Tiibeti asukoha kohta jäi teadmatuks kauaks ajaks. 19. sajandil kaardistas sealseid mägesid George Everest. Sven Hedin uuris Sise-Aasiat. Aastatel 1894-1897 läbis ta 19 000 km ja tegi 552 lehekülge kaarte.
Enamasti oli kivis lohke 1-2, kuid vahel ka enam. Lohkude tähendus pole teada. Enim on neid kivisid leitud piirkondadest, kus tegeleti põllumajandusega. Rauaaeg 500 e Kr - 1200 Vanem rauaaeg 500 e Kr 450 Esialgu rauda imporditi, kuid umbes ajaarvamise vahetusest tekkis kohapealne rauasulatus. Rauda sulatati kohapeal soorauamaagist. Maagist raua saamisel kasutati rauasulatusahjusid, mis tehti peamiselt savist. Raua kasutuselevõtuga kiirenes majanduslik areng, kuna sisemaade raskestiküntavad mullad võeti kasutusele, sest sügavamalt kündmine sai võimalikuks. Alepõllunduselt mindi üle põlispõllundusele terviklikult. Ilmuvad tarandkalmed, mis on laipmatused. Üksteise kõrval on kividest tarandid. Tarandkalmed on kuni 10m pikad. Hiljem hakati laipmatuste asemel kasutama krematoorseid matuseid. Kalme oli suunatud ida-lääs võtmes. Neid peetakse maaomanike matmispaikadeks, mitte kõiki pole maetud tarandkalmetesse. *Küsimused: 1
annaabi.ee 
