o ä – 3; o ir – är, nt käroma; o õ – ö, nt völG ‘võlg’ ; o objektikäänete kasutus on muutunud: ta oli enese metsa joost ‘ta oli metsa jooksnud’; o tõlkelaenulised fraasid minu eest ‘minu arvates’; Edelarühm Lihula, Karuse, Hanila, Varbla, Mihkli, Tõstamaa ja põhiosa Audru kihelkonnast; Siirdemurrak saarte ja läänemurde vahel; Ühisjooned saarte murdega: o puudub palatalisatsioon i ees; o illatiivis se-lõpp, nt taluse; o sisekaolised de-tunnusega mitmuse tüved, nt koerDe ‘koerte’; o lugema- ja nägema-tüübid mitmuse 3. pöördes TA vormid, nt luGeBaD ‘loevad’; o a-tüveliste 2-silbiliste pika esisilbiga verbide vormid on sisekaolised, nt lenDvaD ‘lendavad’; o n-lõpuline nud-partitsiip, nt tuln ‘tulnud’; o verbide 1. pöörde lõpust on n kadunud oleviku ja lihtmineviku vormides, nt anna ‘annan’; Varbla ja Tõstamaa murrakusse pole jõudnud mitmed läänemurde uuendused:
Teksti eesti k osas on ääremärkused: korrektuurid või väljapakutud sobivamad variandid. Raamatu lõppu on paigutatud lühike alamsaksa märkus Eesti murrete kohta: eesti k pole kõikjal sama. Iseloomulikud jooned: säilinud katkendeis on üle 200 sõna. Silmapaistev on ortograafia varieeruvus. Kirjaviisis on säilinud alamsaksa jooned. E = vokaalipikendus, i ja j asemel y, ä asemel e, u asemel v ja w, ö ja o asemel õ. Kasutatakse võõrtähti. Sisekaolised vormid. Genitiivi lõpp n on säilinud. Kaasasolu väljendab postpositsioonikonstruktsioon. Võrdluse tunnus on mb. Tu-karitiivid käänduvad. Imperatiivi ainsuse 2. pöördes tüve lõpus k, mitmuse 2. ja 3. pöördes t. Eitusverb pöördub. Ma/-me esineb teonime mine tähenduses. Adverbides säilinud possessiivrudimendid. Põimuvad Eesti ida murded, Virumaa ja läänelikud jooned. 1551 kirikuraamatu Hans Susi tõlge
Kolm rõhulisuse astet: pearõhk, kaasrõhk, rõhutu Pearõhk tavaliselt esisilbil (v.a hüüdsõnad, liitega sõnad, võõrsõnad) nt o|´hoo, a|´hoi, ai|´täh, kar|´sumdi, juh|´hei, en|´näe; laul|´janna fo|´nee(t)|ti(k)|ka) Ühes sõnas võib mõnikord olla ka mitu pearõhku: ´raud| ´tee, ´ami´dobü´riin Kaasrõhk tavaliselt 3., 5., 7. jne silbil ma|ga|ma(t)|ta, lõ(p)|pe(t)|ta(t)|ti|gi, u|la(t)|ta(t)|tak|se kui 1. silp on III vältes, on kaasrõhk 2. silbil (osalt sisekaolised sõnad): matmine, matmata, ohtlik; kontsert Kaasrõhk on järgsilpide vältesüsteemi toimimise eeldus on morfoloogiliselt seotud, nt võõrsõnades, tuletusliidetes, nt (st)ik-, kond-, elm-, nna-liide Ülejäänud juhtudel on pikemates sõnades kaasrõhk morfoloogiliselt sidumata, nt vankri-tele ~ vankrite-le; osa-vamale, osava-male 45. Milleks on vajalik lauserõhk? Rõhutatakse tavaliselt olulist ja uut infot Uus (reema) ja vana (teema) info: Poisil on uued saapad
annaabi.ee 
