Paljud, kellel on äärmiselt nõrk nägemine, on fotofoobid nagu minagi- ei talu päevavalgust, see teeb haiget. Ma ei saa välja minna ilma võimalikult tumedate prillideta. Kui ma astun poodi või restorani, olen täiesti pime. Kui mu silmad juba ära on harjunud, ei saa ma ikkagi menüüd lugeda ega pilguga kelnerit kutsuda. Mu silmad tantsivad hõbeniitidest kirendavas siseilmas, kus lokkab rohelus, roosid ja suits. (Lk. 16) Kuulmine Vaidlevate täiskasvanute kõnekõmin on lapse jaoks kohutav. Läbi keldriukse kuulen neid surutud häälel vaidlemas minu koha üle maailmas. (Lk. 25) Ma näen , et Stephen ajab juttu!" hüüab õpetaja, ja juba täksibki kriit ägedalt kirjutada. ,,Stepheni nimi läheb titetahvlile". (lk. 29)
Sisemine ja välimine maailm kipuvad minema sujuvalt teineteiseks üle. Selle juures teiseneb ka värsipoeetika, mis kõige otsesemalt avaldub selles, et vabavärssi tuleb juurde. Samas muidugi vormiteadliku autori teatav tõlgenduslik mäng jätkub (,,Ei kuskimaa metamaa"), seal kasutatakse sonetipärja malli. Kangro pole ainus autor, kes modernistlikku vormikeelt hakkab avaldama, tema puhul ei pea otsima ka mingit meeletut modernistlikku mässu, see pigem mõjub sellise siseilmas liikuja eneseotsingute tulemusena, mida muidugi saadab koguaeg teadlikkus kirjanduslikust taustast. 70ndatel tuleb ka hilisjärk, mis laias laastus jätkab 60ndate stiili, mingit loksumist traditsioonilisuse suunas näeb ka. Hilises loomingus tekib ka 'vana inimese tagasi vaatamine'. See, kuidas ta elava maailma pinnale ehitab kujutlusliku, võib tema romaanide tsüklit kõige paremini ilmestada. Esile peab tõstma Kangro näidendiraamatut, sest näidendiraamatuid pole paguluses välja
aga deemonlikuks näiteks evangeeliumide mõttes, kus hullumeelsust peeti deemonite poolt põhjustatuks. Tekib kontseptuaalne segadus ning loogiline ebajärjekindlus selles osas, et millist definitsiooni me õigupoolest silmas peame, kui Jumalast räägime. Kas Jumalat peaks iseloomustama iraanipärane lakkamatu sisekonflikt või pigemini harmoonia? 3.2.9. Unenäod Veel olulisemal kohal kui Freudil, kes unenägusid tõlgendama asus, on nad Jungil kui asendamatu infoallikas inimese siseilmas toimuva kohta. Jungi käsitlus on Freudi omast selles mõttes erinev, et ta ei arva, nagu püüaksid unenäod midagi moonutada, varjata või kujutaksid enesest salasoovide väljendust. Jungi järgi on unenäod samasugune teadvustamatuse toimuvate protsesside loomulik väljendus, kui hoovuste viirud ookeanipinnal annavad meile aimu sügavustes toimuvast. ,,Unenäod pole ei tahtlikud ega juhuslikud fabrikatsioonid; nad on loomuomane nähtus, mis ei ole midagi muud kui see, mis nad näivad olevat
annaabi.ee 
