meelitab isaseid paarituma. Kahetiivaliste liigid. Kihulased Moskiitolased Parmlased Sirelased Röövkärblased Laibakärblased Nahakiinlased Maokiinlased Sirelased Sirelasi võib kohata päikesepaistelistel päevadel õitel või nende läheduses lendamas. Nende herilasi või mesilasi meenutava mustri tõttu peavad paljud neid ekslikult ohtlikuks. Sirelased on väga head lendajad, kes saavad kiirelt tiibu liigutades kaua aega ühe koha peal õhus rippuda. Sirelaste röövtoidulised vastsed elavad veekogudes, sipelgate ja kimalaste pesades ning lehetäikolooniates. Parmlased. Parmud ründavad inimesi ja loomi päikesepaistelistel suvepäevadel. Nende vastsed elavad soistel aladel niiskes pinnases. Sarnaselt pistesääskedega toituvad parmud tavaliselt nektarist, verd vajavad aeg-ajalt vaid emased parmud. Emane parm on võimeline korraga imema kuni 200 mg verd, mis on sama palju, kui imevad 70 pistesääske Röövkärblased
Eestist on Neid võib leida üle kogu sugukond valdavalt suurte leitud rohkem kui 30 liiki parme. mõõtmetega (kehapikkus kuni maailma. Enamus sirelasi on Parmud on keskmise suurusega mimeetilised, st. neil esineb 5 cm) kärbseid. Röövkärbeste või suured kahetiivalised pea on suhteliselt väike, kuid mimikri. Sirelaste (kehapikkus 7 - 26 mm). Väliselt "modellideks" on astlalised väga liikuv, varustatud võimsa meenutavad nad suurepealisi imikärsaga. Rindmik on väga (mesilased, herilased, jässaka kehaga kärbseid, väga kimalased), sarnasus on suur ja tugev. Kogu keha on iseloomulikud on suured
Vees elavad putukad hingavad kahel viisil. Osal neist on lõpusjätked, millega nad saavad hingata vees lahustunud hapnikku. Sellised on paljude veeputukate vastsed. Teised, näiteks vees elavad mardikad, peavad hingamiseks kasutama atmosfääriõhku, mida nad aeg-ajalt veepinnalt võtmas käivad. Et vee all kauem vastu pidada, võtavad nad endaga kaasa väikese õhuvaru, mis paigutatakse kas kattetiibade alla või jääb mullikesena tagakeha tippu. Kahetiivaliste hulka kuuluvate sirelaste vastsetel on tagakeha tipus pikk väljasopistatav sifoon, millega loom saab ka veekogu põhjas tegutsedes veepinnalt hapnikku võtta. Sifooni pikkus võib ulatuda 18 sentimeetrini. Erituselunditeks on putukatel rohked õhukese seinaga torukesed ehk Malpighi sooned. Nad saavad alguse kehaõõnest ning juhivad kehaõõnest eritatavad jääkained tagasoolde, kus need koos tahkete seedimisjääkidega väljutatakse. Nagu ülalpool mainitud, toimub tagasooles vee tagasiimendumine,
- saagi koristamise järel hoiavad umbrohud tühjaks jäänud maa, vältides nii erosiooni ja sidudes taimetoitaineid - umbrohi on peibutustaim; näiteks ristõielised umbrohud meelitavad maakirpe ja hiilamardikaid neid võib kasutada püünistaimedena - umbrohi on toiduressursiks lindudele ja loomadele - umbrohi on kahjurite looduslike vaenlaste, röövtoiduliste soodustaja - õietolm on oluline toiduallikas lepatriinudele, sirelaste ja kiilassilmade valmikutele, kelle röövtoidulised vastsed hävitavad aplalt taimekahjureid Umbrohtumist suurendavad tegurid: - ebaõige ja halvasti ajastatud ärahoidev tõrje - teravilja monokultuur sage, st vähene viljavaheldus - umbrohtude liigilise koosseisu muutmine meile ebasobivas suunas kui kasutame pidevalt ühte ja sama harimisvõtet või umbrohi on muutunud resisdentseks - põldude umbrohtumine kultuuride ikaldumise tagajärjel tagajärjel
annaabi.ee 
