kui süda on tusas ja palav, nad jahutavad pääd. Ja põhjatuul on nii lahe, nii lahedaks läheb pää; Jah, isegi surm on nüüd mahe ja isegi hukatus hää. Juhan Liiv Jumalad ja rumalad Kõrgel sääl asuvad surematud jumalad. Madalal sumavad surelikud rumalad. Ei näe siin päevalgi otsa ega algust. Neilt aga öösitigi vilgub valgust. Taevas, sääl tuhandeid tulesid sirab, mustade majade üle virab. Laulikud õhkavad. Vanad naised nutavad. Tumedalt seisavad mu sõbrad ja tuttavad. Gustav Suits Gustav Suits Gustav Suits sündis Tartumaal, Kastre-Võnnu vallas, koolmeistri perekonnas. Kooliteed alustas kohalikus külakoolis, millele järgnes Tartu kroonugümnaasium (Tartu Aleksandri Gümnaasium). Juba gümnaasiumipäevil viibis Gustav Suits suviti
aspekt. Esimene seisneb selles, et Euroopa Liidus on aasta-aastalt rohkem inimesi, kes pärinevad teistsugusest keskkonnast, mida nad kavatsevad kohapeal taastekitada. Kultuur peaks aitama põliseurooplastel neid kui «teist» mõtestada ja omaks võtta. Aga ka vanade olijate vahel on probleeme. Euroopa kultuuri ei saa vaadeldada lahus Euroopa viimastest poliitilistest arengutest. Vahepeal kostis juba rõõmuhääli, et rahvusriik on tasapisi hääbumas ja ees sirab uus valgustusajastu, kaheksateistkümnes sajand kõrgemal astmel. Nüüd näeme, et rahvusriigi kadumine oli kommunismi kokkuvarisemisele järgnenud eufooriast tekkinud illusioon. Suuremeelsuse vaim lehvis üle Euroopa. Kõige tähtsamad tundusid ühised juured ja neist võrsuda tõotav ühine tulevik. Nüüd on mesinädalad möödas, niihästi vanas kui uues Euroopas. Seistakse silmitsi pragmaatilise argipäevaga ning enam ei häbene ükski riik, et talle on esmatähtsad siiiski ta enda huvid
Maailm ei lagunenud mitte ainult kildudeks, vaid jahvatus selles luules liivaks ja lumeks, mille külmus ja neutraalsus enam hinge ei solvanud. Mässulise fantastika all peitus puhtust nõudev vaim. (Aspel,1989) Kord ammu haarasin ma tühja peekri ja trotsisin ta kalki väljakutset sestsaadik uhab lõppematu sõõm mu raudset suud mis sirab tähistaeval ja kui mõnd liiga sooja udukogu näeb reostavat maailmaruumi ööd sõnastab raskepäraselt ja selgelt MA EITAN SURMA KUID MA JAATAN JÄÄD (,,Vaikus ja vägivald") Selles protsessis kaotas oma identsuse ka traditsiooniline luuleline kujutelm ise. Pildil polnud
annaabi.ee 
