ilma sealsete araablaste huvisid kahjustamata. Araablastel oli põhjust kibestunud olla selle peale, kuidas Suurbritannia ja teised riigid 1919.aasta Versailles' Rahukonverentsil oma lubadusi murdsid ja selle asemel, et araablastele iseseisvust tagada, Lähis-Idas võimu hoopis endi kätte võtsid. (Chapman 1989, 97) 3.3.1 Vägivalla puhkemine ja komisjonid Aastatel 1919-1931 rändas Palestiinasse 117 000 juuti ja see kutsus esile araablaste vastupanulaine. (Saks 2005, 42) Mõned sionistlikud juhid väljendasid oma seisukohti selle kohta, mida nad arvasid araablaste reaktsioonist juutide tegevusele Palesiinas. Moshe Sharett ütles 1936. a. oma kõnes Mapai Poliitilisele Komiteele: ,,Palestiinas pole ühtegi araablast, kellele juutide immigratsioon poleks kahju toonud; need araablased tunnevad ennast osana suurest araabia rahvast, kelle hulka kuuluvad nii iraaklased, hejazlased (tänapäeva Saudi-Araabia osa) kui jeemenlased. Nende jaoks on Palestiina
Mõisteti õigeks. Aga see tekitas siiski Prantsusmaal laine, et ,,juudid minema") ta oli shokeeritud, et vanal demokraatlikul maal võib puhkeda selline juudi vastane vaenulaine. Juudid ei ole kuskil kaitstud, et tuleb luua juudi rahvusriik, kus ei ole antisemitismi. Ta kirjutas raamatu ,,Juudi riik". Riigi loomiseks: 1) tuli teha suur riikide juures lobitööd, et teha selgeks et see riik on vajalik (Inglismaad peeti oluliseks liitlaseks) 2) tuli luua kõikjal kus juudid asususid sionistlikud organisatsioonid (see andis aluse juute süüdistada ülemaailmses vandenõus kuna nad hakkasid oma organisatsioone looma) 3) tuli luua selliseid näidis põllumajanduslike majandeid (õppefarme), et õpetada juute taas tegelema põllumajandusega ja harjutada elama juute taas kibuts-is (juudi külakogum). 14. mai 1948 sai asi tõeks kuulutati välja Iisraeli riik. · Juutide ajaarvamine: Juutide üheks kultuuri aluseks on nende kalender. Juutide ajaarvamine
Anti Inglismaale. Mandaat pidi lõppema 1948. aastal. Oli alanud juutide ümberasumine lähis-itta. See liikumine kandis nimetust/nime: sionism. Kui nad sinna elama asusid, elasid seal araablased enne. Araablased olid sinna elama asunud 7.sajandil. Otsustati Palestiinasse kaks riiki rajada: Iisrael ja Araabia riik. Jagati ära ka alad. Piirid määrati rahvastiku paiknemise järgi. Kus enamus juute, läks juutidele ja vastupidi. 14. mai 1948 kuulutavad erinevad sionistlikud organisatsioonid välja Iisraeli riigi. Vast väljakuulutatud riiki rünnati samal öösel araablaste poolt. Iisrael lööb nende rünnaku tagasi ja hõivab ka osa nendest aladest, mis pidid minema Araabia riigile. Teised osad Araabia riigist hõivasid teised araabia riigid. Jordaania ja Egiptus olid kohe platsis ja hakkasid krabama. Nendelt hõivatud aladelt põgenesid inimesed naaberriikidesse, umbes 900 000 palestiinlast. Neid põgenikke ei paigutatud laiali riiki, vaid rajati spetsiaalsed
annaabi.ee 
