Paksuhuuleline tugev suu on noortel otsseisune, vanuse kasvades muutub see aegamööda põhjatoidulisele kalale iseloomulikuks alaseisuseks suuks. Kui sügavamalt suhu vaadata, leiab sealt kolmes reas paiknevad neeluhambad. Sasaani ja nn soomuskarbi keha on üleni kaetud suurte ning tugevate soomustega, mille igal alusel on tume pigmenditäpp. Karpkalade seljapool on traditsiooniliselt kõhupoolest tumedam. Seljal valdavad, sõltuvalt veekogu põhjavärvusest, kas tumehallid ja sinkjad- või siis mustjaspruunid toonid. Küljed säravad kollakaspruunilt ning huuled ja kõht valkjalt või kollakashallilt. Noortel karpkaladel ja sasaanidel esineb huulte- ja kõhupiirkonnas sageli roosakaid toone. Kudevalmis isased uhkeldavad punakalt toonitud sabauime- ja helmeskattega. (Leili Järv) Joonis 1. Karpkala hammastatud ogakiir 1.3Levik looduses Kodustatud karpkala eellaseks ja looduslikuks lähtevormiks on ulukkarpkala e sasaan, kelle
Näidendi tegevus toimub kaugel ookeanis asuval üksikul saarel iidses põhjalaanes kõrge tähistaeva all. Kaksteist pimedat istub mahalangenud puutüvel ja kuulatab sünge metsa vaikuses sammude kaja. Pimedad ootavad oma vaimulikust teejuhti, kes tõi nad varjupaigast mere äärde jalutama ning peab nad jälle tagasi viima. Pimedad ei tea seda mida näeb vaataja: "Lava keskel istub ööpimeduses raugastunud vaimulik pikas mustas mantlis...Mehe nägu on vaha karva kahkjas, sinkjad huuled pooleldi avatud. Tühja pilguga tardunud silmad ei vaata enam igaviku siinpoolset, nähtavat külge..., nägu aga on kõigest ümbitsevast kaamem ja liikumatum..." Hoolikalt on läbi mõeldud värvid: vaimuliku must mantel, pimedate ühesugused hallid riided, ööpimedus metsas, milles kuukiire valgus tõstab esile ainult surnud teejuhi kahvatu tähendusrikka näo ja pikavarreliste asfodillide, leinalillede helendavad laigud. Napp on ka näidendi keel. Pimedad räägivad vähe
Näidendi tegevus toimub kaugel ookeanis asuval üksikul saarel iidses põhjalaanes kõrge tähistaeva all. Kaksteist pimedat istub mahalangenud puutüvel ja kuulatab sünge metsa vaikuses sammude kaja. Pimedad ootavad oma vaimulikust teejuhti, kes tõi nad varjupaigast mere äärde jalutama ning peab nad jälle tagasi viima. Pimedad ei tea seda mida näeb vaataja: "Lava keskel istub ööpimeduses raugastunud vaimulik pikas mustas mantlis...Mehe nägu on vaha karva kahkjas, sinkjad huuled pooleldi avatud. Tühja pilguga tardunud silmad ei vaata enam igaviku siinpoolset, nähtavat külge..., nägu aga on kõigest ümbitsevast kaamem ja liikumatum..." Hoolikalt on läbi mõeldud värvid: vaimuliku must mantel, pimedate ühesugused hallid riided, ööpimedus metsas, milles kuukiire valgus tõstab esile ainult surnud teejuhi kahvatu tähendusrikka näo ja pikavarreliste asfodillide, leinalillede helendavad laigud. Napp on ka näidendi keel. Pimedad räägivad vähe
Neis pilvedes leidub juba suuremaid elemente kui eelmistes) *Kihtrünkpilved (väliselt koosnevadsuurematest, kaunis paksudest, ilma teravate piirjoonteta tasastest pankadest või pallidest. Üldiselt neist sademeid ei tule. Ainult paksemad võivad anda nõrka lühiajalist vihma või lund) *Kihtpilved (sarnaneb uduga kuid ei ulatu maapinnani. Värvus on helehallist tumehallini. Võib anda uduvihma, teralund või nõrka lund) *Kihtsajupilved (talvel tumehallid, suvel aga sinkjad, vesise ilmega. Kihtsajupilvedest langeb tavaliselt ühtlasi, suhteliselt kestvaid, mõnikord ajuti lakkavaid sademeid: suvel lausvihma, talvel lauslund) VERTIKAALSUUNAS ARENEVAD ehk KONVEKTSIOONIPILVED (alus on ~0,4-1,5 km kõrgusel, kuid pilvede tipud võivad ulatuda ülemiste pilvede kõrguseni. Tekivad termilise konvektsiooni tagajärjel. Suvisel ajal aluspind soojeneb tugevasti päikesekiirguse tagajärjel, mistõttu tekivad õhu püstvoolud.
annaabi.ee 
