Toitumine on väga palju muutunud. Keskaegsed söögikombed erinesid nüüdisaegsetest üsna oluliselt. Söögikoht oli aukohal. Laua ääres oli igaühel oma kindlaks määratud koht. Aadlikud ja madalam seisus istusid sageli eraldi lauas. Tavaliselt söödi kolm korda päevas. Sööki valmistas perenaine. Oli kombeks, et seal. Kus elasi nii vana- kui ka noorperenaine, jäi toitlustamine vanema ja kogenuma hooleks. Pidulaud oli alati kaetud linaga. Toidunõudeks olid laual soola- ja sinepitopsid, iga suu jaoks peeker ja nuga. Enne söömist pesti alati käed, sest söödi ju paljaste kätega. Praegusel ajal oleks see lihtsalt ebaviisakas. Peale käte pesemist loeti väike palve ja asuti roogade kallale. Toidu ettetõstmiseks kasutati lusikat ja kahvlit. Kahvel oli tavaliselt kas kahe- või kolmeharuline. Sellinne kahvel mida meie kasutame tuli kasutusele alles 17. sajandil. 17. sajandil kodunes meie kartul. Esialgu valvasid mõisnikud
jagasid üht voodit. Rõivaste hoidmiseks olid suured kirstud. · Linnakodaniku söögikombed Keskaegsed söögikombed erinesid kaasaegsetest üsna oluliselt. Kujutame ette üht pidusöömaaega, mis peeti Tallinnas Suurgild hoones. Pidulaud olid kindlasti kaetud linaga. Toidunõusid oli laual vähe: soola- ja sinepitopsid, iga suu jaoks peeker ja nuga. Toidu ettetõstmiseks kasutati lusikat ja kahvlit. Viimane oli tavaliselt kas kahe- või kolmeharuline. Selline kahvel, millega meie oma igapäevast toitu sööme, tuli kasutuselealles XVII sajandil. Taldrikute aset täitsid sageli suured leivaviilud. Mõnikord söödi lauanaabriga ühiselt vaagnalt. Söömaaeg algas käte pesemisega. See oli täiesti loomulik, sest söödi ju paljaste kätega. Seejärel loeti väike palve ning asuti roogade kallale
istuda. Kui seati magama ja peres oli külalisi, siis polnud selles midagi imelikku, kui omad ja võõrad jagasid üht voodit. Rõivaste hoidmiseks olid suured kirstud. Linnakodaniku söögikombed Keskaegsed söögikombed erinesid kaasaegsetest üsna oluliselt. Kujutame ette üht pidusöömaaega, mis peeti Tallinnas Suurgildi hoones. Pidulaud oli kindlasti kaetud linaga. Toidunõusid oli laual vähe: soola- ja sinepitopsid, iga suu jaoks peeker ja nuga. Toidu ettetõstmiseks kasutati lusikat ja kahvlit. Viimane oli tavaliselt kas kahe- või kolmeharuline. Selline kahvel, millega meie oma igapäevast toitu sööme, tuli kasutusele alles XVII sajandil. Taldrikute aset täitsid sageli suured leivaviilud. Mõnikord söödi lauanaabriga ühiselt vaagnalt. Söömaaeg algas käte pesemisega. See oli ka täiesti loomulik, sest söödi ju paljaste kätega. Seejärel loeti väike palve ning asuti roogade kallale.
julgeks väita, et sellest algas kohe uusaeg. Pigem võib öelda, et Eestis kulges üleminek keskajalt uusajale valulise ning ränga interregnumi jooksul, mis langeb üldjoontes kokku Liivi sõja toimumisajaga. Söök ja jook Keskaegsed söögikombed erinesid kaasaegsetest üsna oluliselt. Kujutame ette üht pidusöömaaega, mis peeti Tallinnas Suurgildi hoones. Pidulaud oli kindlasti kaetud linaga. Toidunõusid oli laual vähe: soola- ja sinepitopsid, iga suu jaoks peeker ja nuga. Toidu ettetõstmiseks kasutati lusikat ja kahvlit. Viimane oli tavaliselt kas kahe- või kolmeharuline. Selline kahvel, millega meie oma igapäevast toitu sööme, tuli kasutusele alles XVII sajandil. Taldrikute aset täitsid sageli suured leivaviilud. Mõnikord söödi lauanaabriga ühiselt vaagnalt. Söömaaeg algas käte pesemisega. See oli ka täiesti loomulik, sest söödi ju paljaste kätega. Seejärel loeti väike palve ning asuti roogade kallale
XIV sajandi algul leidus Euroopas mõningaid tõelisi suurlinnu, nt. Veneetsia ja Firenze (120000 el.) ja Pariis (80000). Samas anti linnaõigus ka üsna väikestele linnadele. Linnakodaniku söögikombed Keskaegsed söögikombed erinesid kaasaegsetest üsna oluliselt. Kujutame ette üht pidusöömaaega, mis peeti Tallinnas Suurgildi hoones. Pidulaud oli kindlasti kaetud linaga. Toidunõusid oli laual vähe: soola ja sinepitopsid, iga suu jaoks peeker ja nuga. Toidu ettetõstmiseks kasutati lusikat ja kahvlit. Viimane oli tavaliselt kas kahe või kolmeharuline. Selline kahvel, millega meie oma igapäevast toitu sööme, tuli kasutusele alles XVII sajandil. Taldrikute aset täitsid sageli suured leivaviilud. Mõnikord söödi lauanaabriga ühiselt vaagnalt. Söömaaeg algas käte pesemisega. See oli ka täiesti loomulik, sest söödi ju paljaste kätega. Seejärel loeti väike palve ning asuti roogade kallale
annaabi.ee 
