tundides? Kindlasti oleks üheks suureks plussiks see, et enam ei peaks tüütuid õpikuid ja vihikuid kaasas tassima, kuid seega ei kirjutaks oma käsi midagi läbi ning mäluga on õpilastel lood nii, nagu nad on. Olukord oleks ilmselt järgmine: õpetaja soiub tahvli ees õpilastele, kes ei kuula, vaid mängivad arvutimänge. Tasuta wifi juurdepääsuga oleks olukord veel hullem. Miks peaks olema õpetajal mingitki tahtmist seejuures ,,õpetada" keskmiselt 25 värvilist ekraani silmitsevat noorukit? Nii palju kui ka õpilased arvuteid pooldavad, on ilmselt õpilased ja oma võsukeste haridustee pärast muretsevate vanemate vastuseis suurem. Milleks siis üldse õpetajat vaja oleks? Milleks siis üldse kooli minna, kui kõike saab kodus arvutis õppida? Sellega kaoks kohusetunne ja tuleks laiskus. Esimese tase on praegugi üpris madal ja viimase oma kõrge. Kool ei oleks enam õppimisasutus, vaid koht, kuhu saab tulla tasuta internetti kasutama.
ravimite ja narkootikumide konverentsi. Tema remargid jõudsid meieni läbi väikese laulva ruupori, mis oli meie nurka raudtoru otsa topitud. Saali oli üles pandud veel tosinkond samasugust, mis kõik piilusid seltskonna peade kohal, ots taha poole.. Niiet polnud vahet kus sa istusid ja ennast nähtavaks üritasid teha, nagunii passis sind suure ruupori koon, niiet said tunda end staarina. See tekitas loomuliku efekti. Kõikjal banketisaalis kaldusid mendid vahtima neid silmitsevat lähimat ruuporit, lootes saada ülemaailmseks staariks. See 1700.aasta stiilis kõlaripaigutus rõõmustas kogu ruumi. Selles oli midagi ilusat ja õnnelikku. Inimene, kes selle võimendussüsteemi üles seadis, pidi olema mõni drive-in Macdonalsist puhkusel olev serifi abitehnik Pärnumaalt Vändrast, kus inimesed on nii jõukad, et ostavad aegunud tehnikat. Aastakese varem olin ma olnud Punkpea Rokifestivalil Võru osariigi maapiirkonnas,
» «Homme.» Tütarlapse rõõmuga ülestõstetud pea vajus tagasi rinnale. «Nii kaua veel oodata!» sosistas ta. «Kas ei saaks juba täna?» «Kas te olete väga õnnetu?» küsis preester pärast vaikust. «Mul on väga külm,» vastas tüdruk. Ta hoidis oma jalapöidi käte vahel, nagu see on tavaline õnnetute juures, kes külma käes kannatavad ja nagu me seda ka Roland'i torni patukahetseja juures nägime. Ta hambad lõgisesid. Preester näis oma torba alt vangikongi silmitsevat. «Valgust pole! Tuld pole! Vee sees olla! See on ju kole!» «Jah,» vastas tütarlaps hämmastunud näoga, mis talle õnnetusest tulnud. «Päevavalgus on ju kõigi jaoks. Miks minule ainult ööpimedust antakse?» «Kas te ka teate,» küsis preester pärast uut vaikimist, «miks te siin kinni olete?» «Ma vist kunagi teadsin seda,» vastas ta ja tõmbas oma kõhnade sõrmedega üle silmalaugude, nagu tahaks ta oma mälu elustada, «nüüd aga olen ma unustanud.»
annaabi.ee 
