Nimelt oli veel 20. sajandil Ruhnus tavaks tõugata vallasema saareühiskonnast välja, saates ema koos lapsega aerudeta paadis merele. Seega oli see maal minu vaieldamatu lemmik sel näitusel. Veel jäi silma üks Eerik Haameri maal ,,Paadiparandajad", mis on maalitud 1936. aastal söe ja pliiatsiga. See on väga vaba käe ja lihtsate kontuuridega maalitud ning tekitas minus tunde, nagu oleksin ise seal osaline. Seega oli see väga ehtne ning tõetruu. Järgmine, mida ma päris tükk aega silmitsesin ja uurisin, oli Ann Jõersi (sünd. 1940) maal ,,Kunsi rand", mis on maalitud 1979. aastal ja on pastelltöö. See oli väga ilusates, pastelsetes toonides maastikumaal, kus kujutati väikseid mände ning kaugelt paistis meri. Selle vaatamine tekitas minus tunde, nagu oleksin ise kuskil mere ääres ning tuul toob ninna männivaigu lõhna. Andrei Jegorovi(1878-1954) maal ,,Ruhnu vana kirik"(1926), andis väga hea ettekujutuse, milline nägi välja Ruhnu kiriku sisemus
Valisin selle teose, sest Kondrad Mägi on üks minu absoluutseid Eesti lemmikkunstnike, haarates mind enda muinasjutulise koloriidi ning lendleva maastikumaaliga. Tema teostes leian alati positiivsust ja muinasjutulisust mis mind kõnetab ja sooviksin, et selline teos oleks ühel päeval ka minu kodu seinal. Minu esmase tähelepanu teose juures haaras maastiku äärmine muinasjutulisus.Tugev koloriit ja sügavad toonid ning peegeldav vesi. Mida enam ma teost silmitsesin justkui armusin sellesse. Selle teose puhul ei ole väga suurt tähtsust minu jaoks kust nurga alt seda vaadelda. Teose ja ruumi siduvus väljendus enim selles, et ruumi ümbritsevad seinad olid sinised ja sulandusid maaliga äärmiselt hästi luues ka veidi sünge meeleolu. Teos kannab endas peamiselt edasi inspireerivalt kaunist maastikku ning silmatorkavat taevast. Samuti leidub teosel teiste toonide kõrval ka kaadmiumpunast. Taevas ning kaadmiumpunane on omamoodi sümbolid Mäe töödes
mäehari! Ah, võiksid sa sealt kaugele-kaugele vaadata! Ridastikku kulgevad kuplid ja kutsuvad orud! Oh, võiksin ma neisse kaduda! Lk. 44- Mu südant täitvast soojas tundest elava looduse vastu, mis mind senini tegi nii õnnelikuks ja muutis maailma mu ümber paradiisiks, saab mulle nüüd talumatu piinaja, kiusaja, kes jälitab mind igal sammul. Kui ma muidu vaatasin kalju otsast üle jõe kuni mäekinkudeni ulatuvat viljakat orgu, nähes kõike enda ümber idanemas ning pakatamas, kui silmitsesin jalalt kuni harjani kõrgeid, tihedate puudega kaetud mägesid, vaheldusrikkalt käänulisi orge meeldivaimate metsade varjus ja tasast oja sahiseva roostikuga kallaste vahel, peegeldamas ehmelisi pilvi, mida mahe õhutuul taeva all hõljutas, kui siis kuulsin linde enda ümber metsa elustamas ja kui punava eha taustal surus musttuhat sääske ning päikese viimane värelev pilk virgutas sumiseva putuka rohust lendu, sirin ning sagin ümberringi juhtis mu
kui algab ahtumine ja piksed pimenevad kahinal. See, mis meid ligindab, on lahkumine. Öö. Uni. Õli vaikib tahi all. Et elujõud on ulmamahtumine, ei enam meelde tulegi vist tal... Kuigi on nii palju lilli... ÖÖsel nägin und ja unes meenus mulle miski. Aastate eest ühel kevadel olin metsas. Seal sattusin lagendikule, mille äärtes kasvasid imeilusad ülased. Kui ma neid silmitsesin, märkasin, et üks neist vastab mu pilgule. Ta silmad olid täis ilmset poolehoidu, sellist, mida pilk võib väljendada paremini kui sõna. Lootus ja argus heitlesid ta laugude all. Vastastikune meeldimus täitis meid mõlemaid imeliku hirmuga. Meie tumm vestlus kestis päikese loojanguni. Ma ei julgenud talle ligineda, kartes tallata teisi õisi. Ma ei tihanud teda puudutada, sest kartsin, et võib murduda ta pilk.
Oma mõju selles suunas avaldas mulle veel sõit Viini, mille ma esimest korda 16-aastaselt ette võtsin. Sel korral sõitsin ma pealinna eesmärgiga näha lossimuuseumi pildigaleriid. Kuid tegelikult peatus mu silm ainult muuseumil endal. Ma jooksin hommikust õhtuni mööda linna, püüdes näha võimalikult rohkem vaatamisväärsusi, ent lõppude lõpuks köitsid mu tähelepanu peaaegu eranditult ehitised. Ma seisin tundide viisi ooperihoone ees, tundide kaupa silmitsesin parlamendihoonet. Imeilusad hooned Ringil mõjusid mulle nagu muinasjutt "Tuhande ühe ööst". Nüüd sattusin ma imetoredasse Viini teist korda. Põlesin kannatamatusest kiiremini eksam ära anda ja olin sellega seoses täis uhket veendumust, et tulemus saab olema hea. Olin selles niivõrd kindel, et kui mulle teatati, et mind pole vastu võetud, mõjus see mulle kõuemürinana selgest taevast. Kui esitlesin end rektorile ja pöördusin tema poole palvega selgitada minu
annaabi.ee 
