hääl oli tõsiselt võimas ja tekitas selliseid külmavärinaid, mida ma varem kogenud pole. Tema hääl sobis muusika juurde väga hästi. Meeldis ka see, et mängiti erinevaid pille juurde. Lood olid minu jaoks tõsiselt emotsionaalsed. Kõige rohkem meeldisid need lood, kus Hamidreza Rahbaralami laulis. Kõige meeldejäävam oligi alguses olnud pala, kuhu juurde Hamidreza Rahbaralami enda võimsa häälega laulis. See tekitas väga meeldivaid emotsioone ja mul tuli isegi väike pisar silmanurka. Väga meeldis ka Tchaikovsky "The nutcracker". Sellel lool oli alati mingi põnevus juures ja samas oli see väga sünge aga kuidagi ka lõbusa tooniga. Kõik lood olid ikkagi väga head. Kuna terve kontsert oli selline rohkem rokkiv ja tõsine, siis ei meeldinud mulle väga nende viimane lugu "It`s ok". See oli väga lustakas ja rõõmus laul ning minu arvates ei sobinud see väga lõppu. Kontsert õnnestus väga hästi. Rahvas oli väga rahul ja paluti lõpus isegi, et nad veel ühe loo
Solist suutis panna minu kuulama muusikat , mille suur fänn ma kahjuks pole. Bänd oli väga keskendunud oma loomingule ja oli näha , et liikmed nautisid seda , mida nad korda saatsid. Ainsaks miinuseks minu arvates võib lugeda kehva akustikat. Koht iseenesest oli väga hubane ja andis palju juurde vajaliku meeleolu tekkmiseks. Plaadi nimilugu tekitas minus väga sügavaid tundeid, mis väljendusid väikse pisara tekkmist silmanurka, sest laul oli väga hea. Lisaks sellele võis kontsertil kuulda veel häid laule. Lugude ühiseks nimetajaks võib öelda, et tegemist oli väga häid sõnumeid omavate lauludega. Mind häiris veidi see, et rütmikamaid lugusid oli vähe. Laulud olid enamus sellised uimasemad ja mis tekitasid kaua kuulates uneefekti, kuna siiski pikk päev oli selja taga. Minu õnneks oli vahepeal kuulda ka rütmikamaid lugusid, mis panid jala põntsuma. Nimelt olen ma pigem rütmikamate ja
hakata tööle inimestega, kellele pakkuda oma tuge psüholoogia,-või sotsiaalvaldkonnas, sest ka mina tean ja tunnen , mida tähendab üksindus,lähedase igatsus. Ma mäletan seda saatuslikku päeva. See oli talvine, külm, pime õhtu, kui ma tohutult nutsin. Olin kokkuvarisemise äärel, näljatunne võttis võimust kogu mu kehast, südamevalu ja hingepiin torkis mind kui haavata saanud varesepoega,keda just hüljati. Tookordse juhtumi meenutamine võtab siiamaani pisara silmanurka või klombi kurku. Vanemad olid väga purjus, läksid omavahel kaklema. Isa haaras klaasist pudeli ja virutas emale vastu nägu. Seejärel lebas ema oimetuna. Isa pildus ebamoraalset kõnepruuki ukse suunas liikudes ja lõi pauguga ukse kinni. See oli minu perekonna viimane koosviibimise õhtu. Ei magustoitu, ei multifilme, mäletan viinapudelit ja kartulikoori. Elasime emaga kahekesi. Sain just viie aastaseks. Pärast isa lahkumist muutus
Aastail 1987-1988 Eestis toimunud Laulev revolutsioon on kindlasti üks pöördepunkt meie ajaloos. Taastati Eesti Vabariigi isesesvus. On ka öeldud, et eestlased laulsid endid vabaks, sest lauluväljakule kogunes lausa üle kolmesaja tuhande inimese, kes üheskoos laulsid isamaalisi laule. Sellised sündmused tugevdavad ühtsustunnet ja see on ühtse riigi üks olulisemaid tunnuseid. Veel nüüdki, mitmeid aastaid hiljem, tuleb paljudele seda meenutades pisar silmanurka ja seegi vaid rõõmust. Selle revolutsiooni käigus muutus meie riik ja riigiga koos ka meie inimesed. Mõned, esmapilgul mitte nii olulistena näivad uuendused võivad hiljem muuta aga kogu maailma elukorraldust. 1776. aastal, kui vabariigiks kuulutati Ameerika Ühendriigid, loodi seal ka selline ametnik nagu president. Üle maailma valitsesid sel ajal veel keisrid, monarhid ja kuningad. Tänaseks on aga president ja sellega kaasnev parlament üks levinumaid valitsusmudeleid
Kas enda armastuse nimel tasub panna oma lähedasi kannatama? Kõigil inimestel, kes on seotud selliste tunnetega, jääb vähemalt mõtetesse uskumus, et nad on kohanud oma eluteel midagi ülemõistuslikult kaunist ja süütut. Armastus on raamatutes, filmides ja näidendites alati selleks teemaks, mis haarab inimesi ning paneb nad kaasa elama. Tihtipeale toob puhas armastus sõbra või kallima vastu, mis on hästi lavastatud, vaatajatele silmanurka pisara. See võidab kõigi südamed ja tundub, et läheb läbi kõigist raskustest, kuid ometi on just selle õilsaima tunde pärast kõige rohkem pidanud inimesed kannatama ja kaotama oma elu. Ei saa väita, et Catherine ei surnud oma armastuse pärast Heathcliff'i vastu. Kas inimesed, kes selliselt surnud on, saavad õnnelikuks järgmises elus? Kas pealtvaatajad nutavad kurbusest või õnnest, et nad on olnud tunnistajaks millegile nii ilusale? Tugevaim tunne siin maailmas toob harva kaasa
Ta ei ela emaga koos, kuid käib tal mõnikord külas. Joosepile meeldib Kaie Skalle, kes on tantsija ja kapten Skalle tütar. Kui Anu sureb müüb Joosep Tuulemäe Rabarauale ja läheb mööda ilma rändama. Ta tuleb mõne aja pärast tagasi Verilaidu. Ta tahaks Tuulemäge tagasi osta, kuid Rabaraud ei ole sellega nõus. Ronivere sulane Madis kosib teenija, kes on Ronivere teenija. Pulma tuleb pilli mängima Joosep. Joosep esitab suurepärase loo ning Rabarauale tuleb pisar silmanurka. Sellega saab suur pidu läbi. Kaie on Joosepi teosest lummatud ning kuulutab talle, et selle loo järgi tahabki ta tantsida, kuid ta ei tea selleks õiget kohta kus harjutada. Joosep pakub välja Tuulemäe. Ta tahaks sinna ehitada lossi. Siis nad hakkavad Tuulemäe poole jooksma. Kas nad ainult sinna jõuavad. Peamõte on selles, et kirjeldatakse kui raske on saada kunstnikuks või kirjanikuks euroopaliku tasemega loomingus. See raamat polnud just kõige huvitavam, kuna teoses ei
järgneb vaguralt määgides.Järgnesime pisut hämmeldunult, ent taltsalt. Onu viis meid tükk maad ojaäärt pidi edasi kuni selge oja moodustas väikese kunstliku dusiorva, kus lebas leos tööpükse. Ta väljendas,et saame siin pesta ja puhast vett. Tänasime hämmeldusega. Ähmiga olin käterätiku maha pillanud ja läksin seda otsima; juba tuli seesama onu JOOSTES, rätik pikaltsirutatud käes. Pisara võttis silmanurka, tõepoolest! Kui nüüd meenutada eesti meeste staatilist isandlikkust- või mis te arvate . . Et meil oli aega bussikohtumiseni ainult kolm päeva ja kohtumispaika Curtea de Argesisse ettenägematu X- transpordi marsruut, siis otsustasime vallutada Bucegi kottideta, kergrünnakrühma varustuses. Seekord jäi baaslaagrisse karjustega suhtlema ja kukeseeni korjama Riina, meie surusime peale hommikusööki vapralt otse mäkke (loomulikult esialgu valesti!) Niisiis, Bucegi, siin me oleme
vähi, halvatuse ja niisuguse kraami puhul. Tuleviku ennustamisega saan kah hästi hakkama, kui leian inimese, kes mulle tarvilikud teated soetab. Võin ka jutlustada, vabaõhu- jumalateenistusi korraldada ja sisemisjoni alal töötada.» Tükk aega ei rääkinud kumbki, siis ohkas noorem mees ja ütles: «Ah!» «Mis te õhkate?», küsis paljaspea. «Mõelda, et ma pean sihukest elu elama ja end sihukeses seltskonnas viibimisega alandama.» Ja ta hakkas mingi räbalaga oma silmanurka hõõruma. «Neetud molkus, kas seltskond pole teile hea küllalt?» tähendas paljaspea õige ninakalt ja kõrgilt. «Jah, see on mulle hea küllalt; paremat pole ma väärt. Kes paiskas mu nii madalasse, kui ma olin kõrgel? Mina ise! Ma ei laida teid, dzentlmenid -- kaugeltki mitte; ma ei laida kedagi. Olen kõike seda teeninud. Tehku küll maailm kõige pahemat; üht ma tean: kuskil on haud mu jaoks. Mingu maailm oma teed, nagu alati ja võtku mult kõik: armastatud isikud, vara -- kõik
annaabi.ee 
