eriti pingerikkaks. Sügisene vihm muutis Volhovi-äärse ligipääsmatuks, kaevikud muutusid kraavideks ja ulualused kaevudeks. Olukord polnud parem ka Soodeni pataljoni lõigus, mis asus Rebase pataljonist vasakul. Hilissügisel vahetati pataljon välja. Esimest korda kuulsid eestlased seal sakslaste uue relva MG42 (elektrikuulipilduja) tööd. 9. novembril 1943 autasustati Rebast Raudristi I klassiga. 14. jaanuari hommikul 1944 murdis marssal Meretskovi armee end välja Volhovi sillapeast, samast lõigust, kus mõne kuu eest oli asunud 658. ja 659. pataljon. Teine Punaarmee kiil tungis üle Ilmjärve kaela Vana-Rakoma küla kohal, raskuspunktiga 659. pataljoni lõigus, ülesandega mööduda Novgorodist põhjast ja lõunast ning see kotti tõmmata ja hävitada. Suurrünnaku eel oli major Rebane Novgorodist põhja pool Volhovi jõe idakaldal. Sürkovo all paigutati mehed raudtee muldkeha varju Sürkovost eemale. Oli oodata, et just selle muldkeha
1) vasakpoolseteks eesotsas kohalike kommunistidega, kes said toetust NSV Liidult ja 2)mittekommunistlikuks parempoolseteks, mida toetasid Suurbritannia ja USA. Näiteks tegutsesid Poola parempoolne Armia Kraiowa ja vasakpoolne Armia Ludowa. Vastupanu üritati osutada ka Saksamaal, mis kulmineerus Hitleri-vastase vandenõuga ja selle läbikukkumisega. Teise m aailm asõja lõpp 1945.a. . jaanuaril algas Baranowi sillapeast Punaarmee suurpealetung. Idarinde kesklõik purustati. Saksamaa kaotas okupeeritud Poola alad. Ida-Preisimaa lõigati ära. 1945.a talve ja kevade jooksul tungisid Punaarmee idast ja lääneliitlased läänest Saksamaa territooriumile. 26. veebruaril 1945.a. toimus Punaarmee läbimurre Brombergist kuni Läänemereni. 16. aprillil algas Oderi ja Neisse joonelt lähtuv Punaarmee suurpealetung. Berliin piirati sisse 25
tagasi. Olukorda püüdis päästa 23. jalaväediviisi 67. grenaderirügemendi ülem ooberst Graf zu Eulenburg oma võitlusgrupiga (67. ja 323. grenaderirügement 218. füsiljeepataljon ja 532. mereväe suurtükipataljoni mehed jalaväelastena), kes olid algselt kaitsel Orissaare piirkonnas ja sealt lõunapool Kübassaareni. Selle vastupealetungiga suudeti vallutada osa juba suureks kasvanud venelaste sillapeast, kuid rünnak takerdus Taaliku küla piirkonnas, mille punaväelased oli suutnud juba tugevasti kindlustada. Saksa reservis olnud üksustest püüti moodustada küll ajutist kaitseliini Triigi ja Kõiguste lahe vahelisele joonele, kuid see ei andnud tulemusi. Vägesid oli liialt vähe ning kasutades Saaremaa maastikku varju pakkuvaid kadastikke ja kiviaedu õnnestus punaarmeelastel ikka ja jälle hõredast kaitseliinist läbi minna. Järgmisel hommikul alustas dessanti ka punaväe 109
Linnale heideti umbes 2000 pommi (50-250kg/vb 500kg). Sihiks polnud sõjalised objektid, vaid terrorirünnakud elamurajoonide vastu. Purustati 8000 hoonet (40% elamispinnast). Tähtsamad hoonet said kannatada nagu Niguliste kirik, "Estonia" teater. Terrorirünnakus sai surma 500 eraisikut, peavarjuta jäi ilma 25 000 inimest. Pihkva ja Narva langemine: Punaarmee uus suurpealetung Narva ruumis algas 1. märtsil, kui 59. armee murdis Saksa kaitse sillapeast läbi, liikus edasi Muremäe suunas. Piirati ümber eestlased, saksa väed vabastasid nad piiramisrõngasest. 8. märtsil jõudis Punaarmee pealetung Narva alla. Suurte kaotuste hinnaga vallutas punavägi 11. märtsil Lilienbachi mõisa- langes 6000 meest. Pealetung tuli lõpetada, sest kaotused läksid liiga suureks. Aprilli lõpuks olid võitlevad pooled end Narva ruumis välja kurnanud. Rindel saabus mitmeks kuuks vaikus.
annaabi.ee 
