heaks omaduseks. Ebaadekvaatselt kõrge enesehinnanguga inimese jaoks kipuvad teised inimesed olema kui vahendid saamaks veelgi kindlust enese väärt olemuses. Viga on selles, et enamasti ei jagu eneseimetlejal hoolivust ja mõistmist kaasinimeste tarvis - ühepoolsed suhted aga ei kesta kuigi kaua, sest keegi ei taha olla ärakasutatav. Mulle loob positiivse tunde muusika ja loomad. Väiksena kui mul kass oli ja ma hästi kurb olin, siis ma alati silitasin kassi ja rääkisin temaga, sest ta ei saanud rääkida minu jutte kellelegi edasi. Praegu kui ma vihane olen, siis ma lähen oma tuppa ja hakkan laulma või kuulan mp3-e. Autor: Maris Ennusaar
lilleleidja kenam neid. Lilled ise mõlemad, päiksepaistel põlevad. Hüüdvad vastu: vaatke mind! Dendrofiilia ja ekshibitsionism Hüüti õhus üleval: kuulen! Kuulen! Mina tulen, kevade, tulen, tulen! Onanism ja ekshibitsionism ...küll nad mõtlevad, kuidas vanake, valgejuuksene, seemne kukutas... Onanism Kuula, nägemata kaugel hääl on hüüdmas: Vaata nüüd, mina tulen, tulen, tulen, meil on kõigil sama püüd! Onanism Kaks koera mängisivad minuga: ma ühel silitasin lahkelt pääd ja teiselt tegin teisipidi hääd - nüüd nägin ma, mis oli ootmata. Zoofiilia Ei aidanud hammas - ja sõprade meel, kui puudus lammas, mis villa kannab ja sooja annab mu eluteel! Zoofiilia ...siis müürad kui ahelas karu, siis heidad hilbud sa, siis langed pääle kui maru sa - mõõga ja kilbiga. Zoofiilia ja BDSM Üks eesel leiab teise ära - jah, eeslitelgi omapära. Kas oleks ta siis eesel veel, kui karu juurde kisuks meel? Zoofiilia
saada tasakaalukaks ja oskuslikuks leidlike enesearendusviiside kasutamises. Autor soovib maailma ja luutletuste analüüsijat uskuma panna, et tulevik on helgem ja järgmine päev tõotab alati tulla parem. Maailm on Ehini teostest loetuna enesearendamis võimalusi tulvil, neid peab õppima hindama ja kasutama. Kristiina Ehin kasutab luuletuses "On aeg kus võib näha" mitmekesist ning detailset sõnavara, et anda võimalikult täpselt lugejale edasi sõnumi mõtet : "Silitasin ta tumedaid / aukuvajunud põski / ta silmituid silmakoopaid". Ehinile on tuttav ka isikustamine, mida ta suudab hästi ning sobilikel värssidel endas esile kutsuda ning kirja panna : "Sinna kust tuleb lumetorm / sinna kuhu ta läheb". Isiklikult leian, et isikustamine on kasulik, kui on soov esemele/nähtusele/vms'le anda suurem tähendus. Autor ei kasutanud paljudes luuletustes krjavahemärke ning rea algused olid väikese tähega. Kõik luulekogu luuletused on
tüdruk meenutas Teda, ning märgatas Teda,kiiresti jooksis juurde. Ta vaatas ja imetles mind, ma olin kaunis, kättesaamatu, ebamaine, kuuvalgel näisin ma haldjana, aga ta ei pidanud vastu, ruttas mulle järele, haaras kinni mu lehvivatest juustest, mu öösärgi volangidest, tõmbas mind end vastu, see oli Tema ja ma surusin oma põse tema põse vastu, ei se polnudki Tema palg, vaid männi krobeline koor või kasetüve sile, ma silitasin seda ja tundsin järsku nii suurtigatsust Tema järele, nii suurt kurbust, et Teda pole, et puhkesin nutma(Berg 2004:152). Minu meeles, tüdruk on juba arust segane. Normaalne inimene ei tegi seda ilmaski, kuid see armastus oli tüdrukul nii sügav ajus, et ta kaotas mõistust. Peale selle, ta ise märkas seda, et iheldas meest isegi tema ligiolekus. Igatses mehe järele millel nad olid koos, alati oli vajadus hingesoojuse tunda või nähtamatult näpiotsadega puudutada
annaabi.ee 
