Betuulia imekaunis noor lesk Juudit oli nii oma vanematelt kui ka abikaasalt pärinud hiigelvaranduse. Sellest suurema osa oli ta juba kulutanud linna kaitsjate toitmise ja relvadega varustamise peale. Tema kodus leidsid peavarju kõik abivajajad. Mida annaks veel oma rahva vabaduse nimel ära teha? Igal õhtul seisis kaunitar Juudit linnamüüril ja silmas taamal prassivaid vaenlasi. Erilise toredusega peeti igal õhtul pidu väepealik Olovernese uhkes telgis. Pimeduse hakul viidi telki siitkandi noori tüdrukuid, kes hommikul nuttes telgist väljusid. Ja nii tekkiski Juuditil kinnisidee: pääseda salaja Olovernese telki ja tappa vaenlaste väepealik. Michelangelo. Juudit tagasipöördumas kodulinna. Fresko. Sixtuse kabel, Vatikan. Ühel õhtul väljuski Juudit teenijanna saatel läbi maa-aluse salakäigu linnast. Pimeduse katte all lähenes ta väepealiku telgile, viskas õlgadelt sooja salli ja astus kogu oma ilus uhkesse telki, kus pidu oli täies hoos
siiski alevivalitsusele. Peale turu ümberpaigutamist tekkis palavikuline nõudlus sealtkandi ehituskruntide järele. Elvas tekkis teine suur ehitamise hooaeg. Kuna kruntide väljajagamisel tekkisid mõningased arusaamatused, läksid alevivanem ja volikogu esimees 1927 aasta alguses kohtu alla. Nõnda lõppeski II alevivolikogu tegevus. Järgmine volikogu valis alevivanemaks J. Tammina, volikogu esimeheks sai P.Uibo. Volikogu püsis ametis kõigest aasta ja suutis selle ajaga vaid siitkandi riigimaad saada alevivalitsuse kontrolli alla. Selle volikogu ajal said ka Elva tänavad endale nimetused. Kruntide väljajagamisel tekkisid tühised arusaamatused ja volikogu astus tagasi (1928.a.kevadel). Uue volikogu esimeheks sai P. Martinov, alevivanem oli nüüdsest P. Uibo. Selle volikogu ja valitsuse suuremaks ettevõtmiseks oli ujulahoone ehitamine Verevi järve idakaldale (1929.a. kevadel), mille jaoks võeti kuni 5000 krooni laenu. Jätkati alevi planeerimist ja alevimaade
Samuti oli kohale tulnud ka Kotli perekonna tuttavaid. Infot näituse kohta saadi valdavalt sõpradelt või tuttavatelt, väljas olevatelt kuulutustelt ja välireklaamilt, kuid oli ka väga palju neid, kes mille peale mööda sõites läbi astuti. Ekskursioonid Suuremad ekskursioonid olid Väike-Maarja näituse ajal: Eesti Arhitektuurimuuseumi kollektiiv (u. 12 inimest Tallinnast) - organiseeris ekskursioon spetsiaalselt selle näituse külastamiseks, hiljem käigus tutvuti ka teiste siitkandi huviväärsustega pakkuvaid ehitisi (Kiltsi loss, Assamalla 1930-ndate funktsionalistlik taluhäärber, Neeruti mõis, Rakvere Gümnaasium jt). Koostöö näituse koostamisel peavarahoidja Anne Lassiga ja näitusele eelnenud Rakvere teemapäeva peaettekandja teadur Sandra Mälguga oli tekitanud neis huvi näituse vastu ning viis selleni, et muuseumitöötajad täies koosseisus Väike-Maarjasse näitusele saabusid
laup paikesest must. Voora pihkudes olid kogu maailma aastad, kuud, ood ja paevad. "Hea karjus, anna vasinud randurile juua, sest ma olen kaugelt tulnud ja veetilkagi pole mu huuled tundnud juba palju paevi. Anna mulle juua." "Juua pead sa saama, hea teekaija." Ja karjus ulatas Voorale kruusi aurava teega. Ta ei tundnud seda meest. Kui too oli joonud, kusis lamba- karjus: "Mu isand, sa oled vist kaugemalt mehi, su nagu pole siitkandi inimese oma." "Jah, ma tulen kaugelt, kuid see kant pole mulle tundmatu," utles Vooras ning istus lave korvale pingile. "Ma olen see, kellele kuulub koik siin vananevas maailmas, nii ka siinne kant. Nae, rohukors vorsub ja sirutub ahnelt paikese poole ning on tais elu. Aga tuleb palav suvi ja juba ta narbub ning kaob sinna, kust ta kevadel tuli. Jargmisel aastal ei maleta teda keegi. Voi ehitatakse maja - algul on ta tugev, savi pusib kindlalt seinasja ei tee tuul ega vihm talle midagi
annaabi.ee 
