Asulasse on ehitatud hooned ja see on tavaliselt aastaringselt kasutuses elukohana. Asustus- on mingi piirkonna rahvastiku ja asulate paiknemise iseloom. Asustust mõjutavad looduslikud, ajaloolise-kultuurilised ja transpordigeograafilised tegurid. Asum- on asustusüksus, mis on linna kindlapiiriliste tunnustega osa. Üldises mõttes samastatakse asumit linnaosa ja linnajaoga, ka uuselamu piirkonnad. Asundus- ehk uusasula on uus (maa-)asula. Asundusteks on nimetatud ka siirdlaste (s.t lähtemaalt väljarännanute) asulat: nt ajalooliselt talurahva ümberasumisega Eesti alalt väljapoole (Siberisse, Kaukaasiasse) loodud asulaid. Mõnikord on ka kolooniat või asumaad nimetatud asunduseks 18. Kuidas defineeritakse kaasajal kehtivates õigusaktides linna, alevit ja alevikku ja millised erinevused esinevad võrreldes 1980' aastatega (nõukogude ajaga)? Linna mõiste ei ole täpselt määratletud
Lõplikult jäi soome-ugri keel Eestis peale nn. tüüpilise kammkeraamika perioodil, mis algas meil nähatavasti IV aastatuhande lõpul või III aastatuhande algul e.Kr. Sel ajal tuli Eestisse ida poolt uusi elanikke. Europiidse Kunda kultuuri rahvastiku ning protolaponiididest tulnukate segunemisel mesoliitikumi lõpul ja neoliitikumi varasel jalgul algas soomeugrilaste ühe osa antropoloogilise tüübi muutumine europiidsuse suunas, mis jätkus hilisneoliitikumis uute europiididest siirdlaste jõudmisega Eestisse. Viimased olid nn. venekirveste kultuuri kandjad, kes ilmusid Eestisse III aastatuhande viimasel veerandil. Venekirveste kultuuri asukate keel kuulus indoeuroopa keelte hulka ning need hõimud etendasid olulist osa eelkõige balti rahvaste kujunemisel. Alutaguse tähtsamateks venekirveste kultuuri leiukohtadeks on Sope kalmistu ning Jõuga asulakoht. Võrreldes mitmete teiste Eesti piirkondadega on selle kultuuri leiukohti Alutagusel siiski suhteliselt vähe teada. Eesti
Arheoloogilisele ainesele toetudes märgib noist pagulasteaedadest veidi hiljem ka Eesti arheoloog Harri Moora, et ida pool Peipsit pidi 11.-12. sajandil leiduma eestlaste või nende hõimlaste, mis tema arvates pärinesid põlistest aegadest. Selles seoses avaldas H.Moora ka kraasnalaste kohta arvamust, et "mitmed vanemad kohanimed ja mõnesugused jooned, mis sealset rahvast eraldasid setudest," kõnelevad selle poolt, et tegemist on kunagise muistse elanikkonna jäänustega, mis on hiljem siirdlaste näol lisa saanud28. Etnograaf Aliise Moora arvates pidid Peipsi idarannikul elanud põliselanikud olema hoopis vadjalased, kuigi ta ei pea võimatuks, et nende hulka põgenes teise aastatuhande algul ka üksikuid eestlasi29. 24 von Köppen 1867: 102 25 von Köppen 1867: 103 26 Kant 1948: 8-20 27 Imar Arens (1958: 113) 28 Moora 1963: 111-112; S.Nigol 1963 29 Moora 1964: 32, 102 Teine ajajärk Vene alade eesti asunduste ajaloos algas 19.sajandil, mil järk-järgult
annaabi.ee 
