1920. aastate kunstis on tunda saksa sõjajärgse ekspressionismi mõjusid, mis oli enamasti mõõdukas, pehmunud ja dekoratiivne. Eestis oli esindatud ka kubismist lähtunud konstruktivism. Eesti kunsti oli omaks võtnud rahvusvahelise kunstipealinna, Pariisi arengurütmi. Sajandivahetus tõi Eestisse postmodernismi ja rahvusromantika. Nähes impressionismi tõusu Pariisis, tundis siinnegi kunstnikkond selle vastu huvi, vähe hooliti sürrealismist ja abstraktsionismist. 1930. aastate kunstnikke võib suures osas jaotada kolmeks: silmarõõmu-maalijad; need, kes olid otseselt seotud Pariisi kunsti ja maitsega; vaesema rahva elu kujutajad ja rõhutatult eestilike motiivide kasutajad. Eesti ekspressionismi kunstnikke hulka kuulus ka Konrad Mägi. Ta oli 20. sajandi alguskümnendite värvitundlikumaid eesti maalijaid, kes kujundas oma käsitluslaadi
kultuuritegelastest, kelle teened jäävad igavesti meie kultuurilukku..." Viimaks Saare soov rahuldati ja Saar asus elama Hüpassaarde. Tegelikuks põllupidajaks Hüpassaares oli helilooja õemees Mart Tomson perekonnaga (tütred Helgi ja Hilda ning poeg Martin). Samal ajal olid kõik taluga seotud mured ka Mart Saare mured. Elas ju Hüpassaares helilooja emagi (suri 1937.aastal), kelle eest hoolitsemist pidas Mart Saar oma pühaks kohuseks. Nagu omal ajal Vargamäel, kujutas siinnegi elu lakkamatut võitlust maaga. Loominguline tegevus jätkus täie intensiivsusega. M. Saar muretses trükipressi ja paljundas ehk "kirjastas" ise rea oma parimaid koorilaule. Selleks olid ka omad põhjused. 1935. a. kirjutas ta ühes kirjas: "Kord on elus mind tabanud ränk löök, see on suurim õnnetus kogu minu elus, mida olen kunagi tundnud ja läbi elanud, mis on võrdne kogu laste kaotusele. See oli Tartu tulikahi 1921. a., kus hävines üle 200 kompositsiooni-käsikirja
meil kultuuritegelastest, kelle teened jäävad igavesti meie kultuurilukku..." Viimaks Saare soov rahuldati ja Saar asus elama Hüpassaarde. Tegelikuks põllupidajaks Hüpassaares oli helilooja õemees Mart Tomson perekonnaga (tütred Helgi ja Hilda ning poeg Martin). Samal ajal olid kõik taluga seotud mured ka Mart Saare mured. Elas ju Hüpassaares helilooja emagi (suri 1937.aastal), kelle eest hoolitsemist pidas Mart Saar oma pühaks kohuseks. Nagu omal ajal Vargamäel, kujutas siinnegi elu lakkamatut võitlust maaga. Loominguline tegevus jätkus täie intensiivsusega. M. Saar muretses trükipressi ja paljundas ehk "kirjastas" ise rea oma parimaid koorilaule. Selleks olid ka omad põhjused. 1935. a. kirjutas ta ühes kirjas: "Kord on elus mind tabanud ränk löök, see on suurim õnnetus kogu minu elus, mida olen kunagi tundnud ja läbi elanud, mis on võrdne kogu laste kaotusele. See oli Tartu tulikahi 1921. a., kus hävines üle 200 kompositsiooni-käsikirja. Seda
annaabi.ee 
